Kirgastamispüha                                                                              

Lk 9:28-36

Issanda muutmise ehk kirgastamise pühapäev kõneleb meile Jeesuse kirgastamise sündmusest, mis leidis aset kas Taabori mäel, mida sadu aastaid on selle kohana austatud või tänapäevase Iisraeli kõrgeima mäe Hermoni jalamil. Sündmus ise valmistab nii Jeesust kui tema jüngreid ette tähendusrikkaks teekonnaks Jeruusalemma.
Meil on raske mõista mida kirgastusmäe kogemus apostlitele tähendas. Ometi on meile oluline püüda seda ligilähedaseltki mõista. Selle sündmuse võtmeks on küsimus Jeesuse isikust. Enne ülestõusmissündmust oli Jeesuse jumalik olemus veel varjatud. Kirgastamismäel Jumal ise kinnitas, et Jeesus on Tema armas poeg, kelle tee on kooskõlas tema tahtega.

Varbla kirikus tähistatakse sellel pühal kahe varasema leerilapsega neljast 25. leeri aastapäeva mis toimus 1998 aastal ja täna võetakse koguduse liikmeks kolm noort leerilast. kolm leerilast. Kõigi teekond kristlasena on saanud alguse sellest paigast, kus te oma tõotuse avalikult olete andnud või annate. Kui võrrelda ristiinimese elu ühe rännakuna läbi aja ja aastate, on leeriaastapäeva tähistajad jõudnud umbes poolele teele ja noored leerilapsed on seda alles alustamas. Ühise jumalateenistuse pidamine on nagu peatuspaik, kus kohtuvad juba kogenud ja alles oma teed otsivad rändurid, et end eesolevaks teeks ette valmistada ja kogemusi vahetada.

Kirik mis on tavaliselt rajatud mäele või kõrgemale kohale on olnud alati nii kohtumise kui argipäevast eemaldumise kohaks.

Mägi on Jumala ligiolu ja inimese järelemõtlemise paigaks. Mäega on seotud Jeesuse mitmed olulised sündmused. Selle maailma keskel on palju sellist mis segab meid keskendumast ja oleks liiga lihtne arvata, et me suudame suhtes Jumalaga olla avatuna samaaegselt kõigi muude käsil olevate tegevustega. Seepärast on vaja aega ja kohta, kas enne uue päeva, nädala või olulise sündmuse saabumist oleksime selleks ka vaimselt ettevalmistatud, nii nagu on tehtud ettevalmistusi ka tänaseks pühapäevaks. Inimene vajab puhkuse kõrval ka isiklikku osadust, nii usukaaslaste kui Jumalaga. Meie kirikute uksed on suviti lahti iga päev, et inimesed saaksid tulla ka nädala sees kummarduma vaikuses, rääkimata pühapäevadest, mil nendes koguneb kohalik kogudus. Kirikusse tullakse ennekõike kohtuma Jumalaga, milleks parim viis on palve.

Kirikusse kui pühapika tulles ja vaikseks jäädes, hakkame pikka mööda kuulma ja nägema seda, millest me seni oleme mööda käinud või mida ei ole märganud.

Valgus mis Jeesust tema palvetamise ajal valgustas, ei tulnud kusagilt väljastpoolt, nagu oleme harjunud, vaid see oli Jeesuse sisemine, seni varjatud sisemine valgus. Tema kirkus mis muutus sellel palvehetkel nähtavaks muutis ka tema riided säravaks. Säravvalge kuub oli preestri piduriie, aga siin ilmub Jeesus apostlitele kirkuse olendina. Ristimisel ja leeriõnnistamisel riietutakse tavaliselt heledate riietega mis sümboliseerivad nii puhtust kui ka inimese sisemist muutust. Varases kirikus kandsid ristitud terve „valge nädala” neile ristimisel selga antud valgeid rõivaid ja riietusid nüüd uuesti oma tavalistesse riietesse. Nende ülesanne oli igapäevases elus tunnistada oma ülestõusnud Päästjat, kes on neid kutsunud ja valinud. Jeesuse kirkus annab meile pisut aimu ka sellest reaalsusest mis on tema omasid kord ootamas. Kaks VT-i suurmees olid selle kirkusega juba riietatud

Jeesuse kirgastumine oli jüngritele ilmutus Jumala riigist. Mooses ja Eelia ilmusid seal koos Jeesusega. Juudid ootasid nende tagasipöördumist enne Jumala pääste ilmumist prohvet Malaki ennustuse järgi, kes kuulutas Issanda sõna: „Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelia, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav“ (Ml 3:23). Jeesus oli rohkem kui prohvet, mistõttu ei saanud ta olla muud kui Messias

VT- suurmehed olid mõlemad lahkunud meie maailmast erilisel viisil. Jeesuse üleloomulik kohtumine nendega annab tunnistust sellest, et ka Jeesuse enda puhul on tegemist kirkuse olendiga, kes on surma võitja. Tee kirkusesse kulgeb aga läbi katsumuste. On märkimisväärne, et algkeeles on siin jutt mitte eluotsast vaid lahkumisest. Lahkumine on kreeka keeles Exodus, millega tähistatakse ka Iisraeli väljaminekut Egiptusest. Mooses juhtis rahva välja Egiptuse orjusest, Jeesus lahkus siis, kui ta töö oli lõpetatud. Tema töö tähendas patu ja surma orjusest vabanemise võimalust tervele inimkonnale.

Kirgastamissündmuse tunnistajad, kolm Jeesuse jüngrit, esindavad kristlikku kogudust ehk kirikut. Jeesuse lähedased jüngrid, kui sündiva kiriku alussambad, said selles hetkes kogemuse sellest, kuidas Jumala riigis kaob see piir mis meid enne ja pärast elanud põlvkondi ajas eraldab. Jumala riiki mis selles hetkes end jüngrite silmadele avab, kuulub samaaegselt nii vana lepingu ajal elanud, kui uue lepingu ajal elavaid Kristusesse uskuvaid inimesi. Jumala riigi kese on Jeesus Kristus, olenemata sellest, millisest suunast kas minevikus, olevikus või tulevikust tema poole vaadata. See on kirgastusmäe sõnum meile.

Kirgastusmäe kogemus on sarnane Getsemani aia kogemusele enne Jeesuse vahistamist, mil õpetaja palvetamise ajal ei suutnud jüngrid olla ärkvel, vaid kuna oli öö, jäid sügavalt magama. Kui nad oma unest ärkavad, teeb valguse olendite vaatamine öö sama valgeks nagu oleks päev.

Jüngritele avaldas kuuldu ja nähtu väga tugevat muljet. Jüngrite mõtteist võis sellel hetkel olla palju võimalusi mis oleks ühel või teisel juhul võinud jätta neid oma õpetajast ilma või siis lahkudes mäelt, seada end vastamisi selle maailma ohtude ja kannatusega. Seepärast soovib Peetrus, et õpetaja võiks koos Moosese ja Eeliaga jääda mäele kauemaks. Ka nende endi sooviks võis olla seda hetke otsekui peatada , olles valmis ehitama sinna kolm lehtmaja.

Moosese nägemine tuletas jüngritel meelde Iisraeli rahva teekonda Egiptusest tõotatud maale, mille jooksul oldi harjutud elama ajutistes lehtmajades, mille katus oli avatud tavale ja tähistaeva all ööbides tundis inimene iga rakuga kuidas ta sõltub kõiges Jumalast.

Oleks naiivne kujutada ette, et kirikuse olendid elaksid maistes majades. See soov omandab aga hoopis teise tähenduse siis kui küsimus on Jumala rahvast, kes saab alustada oma teekonda otsekui algusest, elades telkides Jumala ilmumispaiga ehk Jumala koja ümber. Kui saabub Messia ilmumise aeg, saab rahvas elada kestvat lehtmajade püha mida tavaliselt tähistati kord aastas.

Pilv oli juba vana lepingu ajal eriliselt Siinail Jumala ligiolu märgiks. See oli nagu tunnistust taeva kohalolekust, mis samas varjas Jumala pühaduse ja kirkuse ligiolekut, mida inimene ei oleks ilma selleta talunud. Seesama pilv varjas VT-i isikud nii, et nähtavale jäi üksnes Jeesus. Oluline ei olnud aga niivõrd nägemine kui Jumala enda hääl, mis tunnistab Jeesuse oma armsaks Pojaks, viidates juba varem mainitud Moosese kuulutuse täitumisele.

Kui Peetrus veel räägib, laskub pilv mäe kohale ja katkestab Peetruse kõne. Meie sõnad on üleliigsed kui Jumala ligiolu laskub meie kohale. Ainus mõte sel hetkel on aukartus ja tänu Jumala kohalolekust. Jumala vahetut ligiolu ei suudaks aga keegi taluda, mistõttu peab ta end meie eest varjama pilvega mis on nagu kardin nähtava ja nähtamatu maailma vahel.

Mooses ja Eelia olid VT-i suurmehed, aga mõlemad olid nad siiski üksnes patused inimesed. Üksnes Jumala Poeg võib tuua inimestele tõelise abi. Sellepärast ei näinud ka jüngrid lõpuks kedagi muud kui üksi Jeesust.

Kui Mooses on vana lepingu keskne isik, siis Jeesus on seda uue lepingu ajal. Kirgastamismäel on esimene Mooses tunnistajaks, kui Jumal annab tunnistust teisest Moosesest. Aga tema on veel enam kui on olnud esimene Mooses: „Tema on minu äravalitud Poeg“ Jeesuses ühinevad jumalik ja inimlik loomus. Kõik teised hääled peavad vaikima ja kuulama peab üksnes tema häält. Esimest korda kostus hääl taevast siis, mil Jeesus oli end laskunud Johannesel ristida. Siin kinnitab Jumal jüngreid, kellest saab uue Iisraeli tuum, et nad kuuletuksid Jeesusele. Tee kannatusse ja surma ei ole Jumala tahtega vastuolus.

Korraga on kõik jälle endine. Mooses ja Eelia on kadunud ja üksnes Jeesus on alles. Kirgastusmäe kogemus oli liiga suur selleks, et seda sõnadesse panna. See on nagu usu saladus, mille ilmudes muutub inimene oma soovidega väikeseks ja Jumal suureks, aga sellest osa saades ei jää inimene enam kunagi selleks kes ta oli enne mäele või pühakotta minemist.

Jumal on meile end täna ilmutanud oma sõna ja armuvahendite, ristimise, pihi ja armulaua kaudu. Kui koguduse keskel loetakse Jumala sõna ja pühitsetakse armulauda, on tema oma sõna ja armulaua andide kaudu meie keskel ja ilmutab meile oma kirkust, nagu isast ainusündinud poja kirikust täis armu ja tõde. Saagem sellest alati osa, et võiksime minna rahus ja teenida Issandat rõõmuga.