Lk 6: 27-31

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!

Evangelist Luuka poolt edasi antud Jeesuse sõnad puudutavad inimeste vaimulikku olukorda. Jeesus rääkis nii neist, kes elavad Jumala tahte kohaselt, kui ka neist, kes on õige jumalateenimise vahetanud muude asjade teenimise või kummardamise vastu. Edasi suunab Jeesus oma sõnad eriliselt nendele kes teda kuulavad:

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! 
UT tähtsaim sõna armastuse kohta on kreeka keeles agapao, millest tuleb nimisõna agape. Luuka evangeelium mainib siinkohal seda sõna esimest korda. Peale selle on UT algkeeles armastuse kohta veel kolm erinevat väljendit.

Storge, tähendab kiindumust näiteks lapse ja vanema vahel, eros on meeleline ja kirglik armastus, filia aga tähendab seda hoolitsevat armastust mis valitseb tavaliselt õdede- vendade või tavaliselt sõprade vahel.

Sõna agape tähistab UT-s üldiselt jumalikku, omakasupüüdmatut armastust, mis ei sea oma armastatule mingeid tingimusi. Sellise armastusega ei armastata näiteks selle pärast, et armastatu oleks ilus või hea, vaid sõltumatult sellest kas ta seda on. Seepärast võib öelda, et agape armastus on Jumala sügavaim olemus.

Siin kutsub Jeesus sellise armastusega armastama oma vaenlasi. Tegelikult on see mõistetav. Vaenlasi polegi ju võimalik armastada sel põhjusel et nad oleksid ilusad, head armsad või, et oleksime neisse kiindunud. Neid ongi võimalik armastada üksnes selle armastusega mis ei hooli isegi nende kurjusest.

Jumala enda olemuse ja kutsumuse juurde kuulub heategemine neilegi, kes pole seda mitte millegagi väärinud ega teeninud. Nii suhtub Jumal ka meisse. Sellepärast ta soovib, et ka need kes teda kuulavad, omandaksid samasuguse suhtumise. Jeesus õpetab, et meil pole tarvis küsida, kas keegi on seda väärt, et me talle head teeme? Selle asemel peaksime ilma pikemalt järele mõtlemata külvama enda ümber headust. Eriti tuleks tähelepanu pöörata neile, kes osutavad meie vastu erilist sallimatust. Elu ei nõua meilt ainult harva mõnd heategu, vaid headust, mis ajendab lõpututele heategudele. Head saame teha siis kui suudame andestada.

Alati leidub inimesi, kellele uhkus on olulisem kui tõde: nad ei tunnista kunagi oma eksitusi. Samas kui meie ise pole valmis inimesele andestama, pole meil ka õigust oodata teistelt andekspalumist.

Kristlastelt võis eeldada sellises olukorras õppimist Jumalalt ja tema sõnast, kuidas käituda olukordades mis esitavad meile isiklikult suuremaid väljakutseid. Siin oleks meil ehk midagi õppida näiteks aednikelt, kes ei halvusta ainsatki istikut ega taime, vaid nad hooldavad neid.

Loomulikult sõdib sellise üleskutse vastu kogu meie loomus. Ei ole kerge õnnistada seda kes sind sajatab, ega teha head sellele, kes sind vihkab. Ometi paneb Jeesus meile, kes me teda kuulame, sellise ülesande.

Andestust peab paluma ja ka andestama peab; kuid elada ei saa ainult andestusest, vaid meeleparandusega muudetud südamega, milleni andestus peab viima.

Moosese seaduses kehtis vastutasu põhimõte, silm-silma hammas-hamba vastu. Võiks arvata, et Jeesuse põhimõte sarnaneb sellele mõnevõrra. Erinevus on aga selles, et kuritegu tasutakse heaga, needmine õnnistamisega ja teotamine eestpalvega. Kuna Jeesus on nõnda toiminud, siis ei tohiks me ka ise öelda, et see on täiesti võimatu. Ehk on siin kirjeldatud seda mida teises kohas nimetatakse oma risti võtmiseks ja kandmiseks. Jeesus jätkab sama teemat veel järgmistes salmides:

Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii, nagu te

Neid salme võib nimetada kristliku eetika lühikokkuvõtteks. See sunnib minema liikvele ja midagi tegema. Nende Jeesuse sõnade ees ei saa ükski kristlane öelda, et tema ei oska midagi teha koguduses või Jumala riigi edendamises. Maailm on täis inimesi, keda on võimalik nii või teisiti aidata. Tasub tähele panna, et Jeesus andis oma kuldse reegli pärast seda, kui ta oli öelnud, kuidas käituda oma vaenlastega. Loobuda enda omast ja tasuda needmine õnnistusega. Näib, et Jeesus tahtis öelda, et kuldsest reeglist tuleb lähtuda eriti siis, kui keegi on teinud meile ülekohut.

Kui tasume üksikisikuna kurja kurjaga, anname end sellega vaenlase meelevalda, mõõtes talle tema enda mõõdupuuga. Ainult headus võib võita kurja ja seepärast toob Jeesus esile kuidas viha eri tasemed, mis väljenduvad mõtete, sõnade ja tegudena, saab suunata samade astmetega armastuse teenistusse.

Mai keskel lahkus meie hulgast 99. aasta vanusena viimane elus olnud metsavend Ruuben Lambur, kelle  metsavennaelu sai alguse 1941. aastal. Toona 16-aastane noormees, kes oli pärit seitsmelapselisest perest, pages koos Vabadussõjas osalenud isaga metsa. Vahel vihisesid kuulid üle pea, kord sisenes üks neist tal vasaku silma alt ja väljus kuklast, aga nii õnnelikult, et edaspidises elus andis endast märku vaid niisketel päevadel.

Sõjaeelses vabariigis noorkotkaste hulka kuulunud Lambur ei murdnud kunagi vannet jääda truuks isamaale. Ta oli metsavend ja jäi selleks. Sakslased tapsid Ruubeni kaks vanemat venda, jaanuaris 1947 küüditasid venelased isa Aleksandri ja ema Pauliine ning kaks õde Siberisse. Isa suri samal aastal, vanem õde põgenes koos teiste noortega Eestisse, ema koos noorema lapsega pääses tagasi aastaid hiljem. Ruuben Lambur jäi vahele valedokumentide ostmise katsel, teda piinati, aga reetjate nimed läksid temaga kaasa hauda.

Lamburile mõisteti 25 + 5 aastat, Gulagi laagris viibis ta 18 aastat. Töötas seitsmendas surmalaagris söekaevurina, aga ei murdunud. Kord seisis ta järjekordse ühishaua veerel, kõrval palvetav Leedu preester: «See oli nagu karje taeva poole.»

Lamburi meelest aitas temas inimlikkust hoida hilisem abikaasa Leida. Kaks võõrast noort alustasid juhuse tahtel kirjavahetust, ilma et oleks iial teineteist näinud ja teadmata, kas nad üldse kunagi kohtuvad. Leida otsustas aga, et tema tahab Ruubenit näha, ja nii sõitiski 20-aastane neiu Mordvasse. Kohtuti viivuks teine teisel pool traataeda, saateks laskmishoiatus. «Lõpetame kirjavahetuse, sinu aastad lähevad edasi, ma ei või sind kinni pidada,» kirjutas ühtäkki lootuse kaotanud mees, kes enam neiu kirjadele ei vastanud.

Leidal oli teisega pulmapäev paigas, kui Ruubenilt saabus teade, et ta tuleb tagasi. Nad abiellusid ja elasid koos 58 aastat. Mees elas tagasihoidlikku elu kes sai olla isaks kahele lapsele, kes tema kohta on öelnud, et isa oli diplomaat, me polnud pailapsed, aga ta ei riielnud, vaid rääkis, kuni aru said ja vajadusel palusid vabandust. Kasvasime üles soojuses ja hoolimises. Isa sai palju ära teha ja lastele jäi tunne, et midagi tegemata ei jäänudki. See on ühe inimese lugu kuidas tulla toime sulle osaks saanud ülekohtuga, ning ometi jääda inimeseks. Andestus ei tundu alati õiglasena, kuid sageli avab see andestatule ukse, mille tagant algab uus ja parm tee.

Jeesus palus veel ristilgi oma ristilööjate eest, rääkides neist oma Isale head. Samamoodi kutsub endine kristlaste tagakiusaja Saulus, vastama halvale kõnele heaga, eestpalve ja õnnistamisega.

Me kohtame ise kahe riigi, selle maailma ja Jumalariigi kodanikena, kogu seda paha mis valitseb selles maailmas kus me näeme, et kurjust valitseb nii inimese südames kui selle maailma olemuses.

Kristliku eluhoiaku väljenduseks võib pidada kadunud Poja isa sõnu oma vahemale pojale kes ei suutnud mõista isa heldust oma eksinud venna vastu: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.“

Isekas inimene ütleb: „Kõik, mis on minu, on minu ja kõik, mis on sinu, on sinu,“ aga selles puudub ligimesearmastus. Kui kaks inimest otsustavad oma eluteed ühendada ja luua ühine pere, ei kiirusta enamik seda ametlikult registreerima, kuna ilmselt soovitakse säilitada teatud isiklik vabadus. Siiski on ka neid, kes abielluvad ja neidki, kes soovivad et nende abielu saaks laulatatud. Kuna kirikus on võimalik seda teha ka koos abielu registreerimisega, pean abielluda soovijatelt küsima, milline saab olema nende varasuhe, kus suures plaanis on kaks valikut, kas abielu jooksul soetatud vara saab olema ühine või eraldi ühe ja teise osapoole nimel. Paarid jäävad tavaliselt mõttesse ja mõned võtavad ka otsuse tegemiseks rohkem aega, kuid enamuses ollakse juba otsustatud, et kui elu saab olema ühine siis seda saab olema ka nende vara. Olen mõelnud, et võib olla on ka see üks põhjus, miks ei kardeta armastust väljendada, aga võidakse karta selle tagajärgi, Kui armastad kedagi, siis ütle talle seda, kuid sa pead arvestama ka vastutuse ja kuludega.

Kristlik tee viib meid juba selles paremasse maailma. Jeesus ei sea andeksandmisele mingeid piire või piiranguid. Tema ütleb: „Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Jh 15: 10-12