Js 29: 13-16
Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega ,aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk, siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet -imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse. Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: „Kes meid näeb? Kes meid tunneb?” Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: „Tema ei ole mind teinud! ”või ütleb kuju oma voolijale: „Tema ei oska midagi!”?
Kui keegi oleks elanud prohvet Jesaja päevil, oleks kuuldud sõnad võinud meid imestama panna. Rahva vaimuelu oli toona palju paremal järjel, kui praegu meie maal ja Euroopas, kus enamikes kirikutes osaleb vaid murdosa nende samade koguduste liikmetest, mis näitab, seda et inimesed ei pea koguduse olulisemat nädalast kohtumist oma kohaolu vääriliseks. Kui üksikud juhtumid, kus inimene ei saa mõjuvatel põhjustel pühapäevasel jumalateenistusel osaleda välja arvata, julgen arvata, et enamik neist ei pea sellel ajal ka palvehetke oma kodus ega loe või kuula mõnd vaimulikku ülesehitavat teksti.
Jeruusalemmas oli uhke tempel, kus päevast päeva toodi Jumala seaduses ettenähtud ohvreid. Pühade aja tunglesid inimesed suurte hulkadena pühakoja alal ja palvetasid. Välise pilguga vaadates oli kõik korras, aga mitte Jumala silmis. Väliselt tegid inimesed kõik nii nagu ette nähtud, aga nende süda ei olnud sellega kaasas.
Seesama oht on loomulikult ka meil. Näiteks kas Meie Isa palvet lugedes me soovime, et Jumala riik tuleks ka meie ellu ja tema tahtmine sünniks ka meie juures, nii nagu seda on selgitatud Martin Lutheri Väikeses katekismuses? Issand ütleb prohveti suu läbi: „Nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk.“ See lause näitab esmalt üllatavat tõsiasja. Need inimesed olid nii enda kui teiste arvates jumalakartlikud. Kui uuringufirma esindada oleks neilt küsinud, kas te usute Jumalasse, oleksid nad ilma igasuguse kõhkluseta vastanud jaatavalt. Nad ju austavad Jumalat, nagu tunnistab Jumal alguses kuuldud tekstilõigus: rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega
Nad oleksid võinud ka pikemalt selgitada, kuidas nad Jumalat teenivad. Nii nagu nende vanemad ja vanavanemad. Jumala hinnang näitab, et nende sisemist olemust, nende südant ei olnud see aga puudutanud, kuna see oli pinnapealne ja seisnes pigem õpitud reeglites ning inimlike pärimuste järgimises.
Ega see ei ole midagi haruldast ka meie ajal. Pealiskaudne Jumalasse uskumine on üsna levinud ja mitte ainult kirikus. Viimases seatakse Jumala sõna kõrvale mitmeid reegleid käitumise, riietumise ja mõnikord ka rääkimise kohta. Aja jooksul hakatakse neile välistele sümbolitele aga omistama vähemalt samasuurt tähendust, nagu Jumala sõnalegi.
Seda sõnumit võib mõista ka nii, et see on suunatud inimese loomulike tõekspidamiste vastu, mille juurde kuuluvad ikka mingid välised tavad ja reeglid, mida täites ja jälgides, püüab inimene rahuldada oma sügavamat igatsust Jumala järgi. Ent kalduvus piirduda välise religioossusega on Jumala juurde tulemise üks suurimad takistusi. Selleks, et õppida tundma elavat Jumalat, peab inimene jõudma välise ja sisemise tasakaaluni. Nõukogude kaubapuuduse ajal dekoreeriti vaateaknad leidlikult olemasoleva kaubaga, kuid seal oleva pakenditel ja kottidel puudus sisu. Tavaliselt on nii, et sisemine usk ja veendunus sünnitab välise vormi, aga aja jooksul, järgmise põlvkonna ajal võidakse üle võtta vaid vorm, selle sisu mõistmata ja siis on vaid aja küsimus, millal loobutakse ja välisest vormist.
Meie ajal näeme, kuidas usklikud vanemad, kes on kutsutud ajast igavikku on andnud oma kirikukäimisega lastele eeskuju, kuid omakorda nende lapsed, kui neid endid ei ole kirikusse enam kaasa võetud, ei oska enda puhul hinnata ka välist vormi, kuniks nad ise ei koge Jumala abiga tema kutsumist, mis toob neid endid Jumala Sõna ja tema armuvahendite juurde. Kõige kurvem on see, kui usklike vanemate lapsed kaotavad sideme elava Jumala ja kogudused osadusega ja nende laste eludes ei oma usk mingit olulist tähendust sedavõrd, et see mõjutaks nende elus olulisi valikuid.
Jättes ennast kõrvale Jumala sõna eluandvast väest ja armulaua osadusest, lahutab inimene end Jumalast ja tema õnnistusest. Kui sa näed et see on juhtunud ka sinu elus, siis Jumal on ustav ja annab sulle selle sõna kaudu võimaluse oma vanemata usk võtta vastu isikliku usu ja osadusega Jeesuse Kristusega, andes ennast tema omaks, võttes vastu ristimise ja kutse saada tema kiriku ja koguduse liikmeks nii, nagu sellest tunnistab ap. Peetrus: Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.
Kristluses ei ole tegemist niivõrd religioossuse praktiseerimise kui isikliku suhtega Kristusesse ja otsusesse teda järgida. Kus on tegemist elava suhtega, ei ole välisel vormil määravat tähendust.
Ka Jesaja kõneleb meile oma argielu tegelikkusest, mis toob esile, millise meelsusega osalesid inimesed jumalateenistusel. Tuleb tunnistada, et osadusel Jumalaga ei olnud neil mingit tegelikku tähendust. Kui meile meeldib mõni näitleja, siis me hindame seda, kuidas ta suudab ühte või teist rolli etendada. Mõnikord näeb näitleja väga palju vaeva, et oa rolli sisse elada, olles valmis selleks tegema ka suuri väliseid muutusi või raskeid füüsilisi harjutusi. Inimesed tunnevad teda ka tänaval ära selle rolli tõttu. Ometi ei ole see, keda ta etendab see inimene, kes on ta päriselt ise. Roll võib inimest küll mõjutada aga näitleja suudab sellest alati välja tulla.
Me võime ka elus ise etendada mingeid rolle, kuid Jumal teab mis on tegelikult meie olemus ja igatsused. Ilmselt mõjutab meid endid kõige rohkem ümbritsevad olud ja me püüame elada nii, et me oluliselt ümbritsevat keskkonnast ei eristu, võttes tahtmatult omaks nii head kui halba.
Siinkohal võiks meenutada veel Jesaja sõnu enne seda mida lugesime jutluse alguses.
„Seepärast on kogu ilmutus teile nagu pitseeritud raamatu sõnad; kui see antakse mõnele, kes kirja tunneb, ja öeldakse: „Loe ometi!”, siis ta vastab: „Ma ei saa, sest see on pitseriga kinni.”12 Või kui raamat antakse sellele, kes kirja ei tunne, ja öeldakse: „Loe ometi!”, siis vastab see: „Ma ei tunne kirja.” (11-12).
Need sõnad väljendavad inimeste vaimulikku seisundit, et nad ei taipa ega saa aru, mis on nende ümber toimumas. Ehkki Jumala prohvet sellest räägib, kõlavad tema sõnad otsekuid joobnud inimestele, kes ei saa millestki aru, olgu nad siis kõrgharitud või mitte. Jesaja ütleb selle pildiga, et vaimulik pimedus on inimeste isiklik valik mis tuleb Jumala sõna tagasitõrjumisest. Kui inimene lükkab Jumala käesirutuse tagasi, siis läheb ta üha sügavamale pimedusse. Uskmatuse põhiolemus seisneb selles, et inimene ei taha uskuda. Sel juhul on Jumala ilmutus ja kõne talle kui suletud raamat, mille pole tema elule mingit tähendust
Loomulik usuelu väljendub selles, et meie sõnad ja teod, meie osalemine jumalateenistusel ja argielu on sarnased. Mitte nii, et me näitame end avalikkusele ühest valguses hea ja korraliku inimesena, kuid kodus oleme oma pereliikmete suhtes ülekohtused või kiuslikud.
Eks korrakaitsjate, poliitikute, kohtunike, vainulike ja teiste seadusi ja jumalakartust jutustavate isikute endi suhtes kehtivad ka kõrvad eetilised ja moraalsed väärtused. Nende vastu eksimise korral tuleb seda tunnistada ja võtta vastutus, mida inimesed siis ka mõistavad, kuna me tunneme ise, et oleme ühes või teises olukorras eksinud. Riigi seadusi tõlgendavad juristid ja hindavad kohtunikud aga inimese ja avalikkuse seisukohalt on keerulisem hinnata ja tõlgendada piiblit kui seda tuuakse argumendiks vastandlike seiskohtade olemasolul.
Üheks isiklikuks tähelepanekuks on see, et kui vaimuliku ametis olevad isikud põhjendavad oma arvamusi või tegusid, teevad nad seda pigem inimlike, emotsionaalsete või kohalikest oludest tulenevatel põhjustel. Nii võivad mõned vaimulikud ka Eestis väljendada kiriku õpetusest erinevaid arvamusi, kuna see on neile endile või nende sõpruskonnale olulisem kui kirikuisade õpetus. Mitmed Vene õigeusu kiriku vaimulikud ei julge oma arvamust Ukraina sõja suhtes väljendada ametikoha kaotuse või tagakiusu valguses samamoodi, kui sügavalt nõukogude ajal ei julgenud vanemad oma lastele tunnistada Jumalast ja loobusid avalikult jumalateenistustel osalemisest, kuna see oleks võinud kaasa tuua võimude tähelepanu või pahandusi koolis või tööjuures.
Selline olukord võib kas inimese sisemiselt lõhestada, panna tegema ühte, rääkima teist ja mõtlema kolmandat või siis üksikutel juhtudel muutma oma meelt ja hakkama siiralt uskuma, et varasemad arusaamad ja tõekspidamised ongi olnud suur eksitus ja võtma vastu uue õpetuse ja ideoloogia. Need probleemid ja nähtused ei kaota kahjuks kunagi oma aktuaalsust.
Eile saatsime viimsele teele kauaaegse koguduse liikme, kel aastaid üle 80. Teda oli ära saatmas palju sugulasi ja töökaasalasi, kuna ta oli oma elutöö pühendanud piimandusele. Tööd oli ta harjunud tegema ja vastutust kandma juba varases nooruses, kuna isa arreteeriti ja ema kaotas seejärel töövõime.
Peielauas meenutati tema elusaatust, millest siinkohal soovin meenutada kahte seika. Kuna isa oli soovinud Saksa okupatsiooniajal perele alatist teenida vallavanema abina, oli ta üks esimestest, keda nõukogu võim soovis vahistada. Isa varjas end pikalt kodutalu lakas, kuid leidus inimesi, kes tema olemasolust võimudele teada andsid. Selleks, et meest sundida alla andma, võtsid sõdurid toona veel väikese tütre ja ähvardades teda surmata, suunates püssi tema suunas, liiguti nii mööda redelit isa peidukoha poole. Isal oli valida kas enda või tütre elu vahel. Ta valis tütre oma
Kui isa oli viidud Tallinna KGB peakontorisse, kus toimusid ka ülekuulamised, toodi sinna tihti ka tema juba täiskasvanuks saanud poeg, keda samuti üle kuulati. Täna, kõik need katsumused üle elanud 93 aastane mees meenutas, kuidas ülekuulamisele toodi ka tema nähes isa. Isa sai pojale salaja näidata oma seljal olevaid peksmise jälgi. Ilmselt ei andnud isa tunnistusi oma laste vastu, et nemad võiksid elada. Pere sai mõne aja pärast teate isa surmast Siberi vangilaagris.
Suureks kasvanud lapsed on elu jooksul mõistnud ma isa ohvrit ja tütar, leides juba nooruses usu, on seda ränka kogemust mõistnud läbi Jeesuse eneseohverduse läbi meie eest.
Sellest tunnistab ka apostel Johannes oma esimeses kirjas öeldes: Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. 1Jh 3:16