Js 55: 1-3

Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!  Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.  Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga!

Tänase pühapäeva teemaks on «Eluleib». Kõigi täna kuuldud pühakirjalugemiste keskseks sõnumiks tunnistus Jeesusest Kristusest – kui eluandjast ja eluallikast, Selleks, et Jeesuses Kristuses uuendatud lepingust Jumalaga osa saada ning igavene elu pärida, on vaja ütelda lahti ülekohtust ja loobuda lootusest valele, pöörduda Jumala poole, Teda kuulata ja Talle kuuletuda ning võtta Tema käest vastu tõelist rooga ja jooki, milleks on Kristus ise, eeskätt oma Ihu ja Vere sakramendis.

Kahtlemata on vaja Jeesust järgida ka intellektuaalselt ja moraalselt, ent seegi saab võimalikuks üksnes siis, kui oleme Temaga sõna ja sakramendi osaduses, nagu Ta ise kinnitab: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, ei ole teie sees elu.» (Jh 6:53)

Jumal kutsub inimesi enda juurde. Ta on seda alati teinud, sellest hetkest peale, mil Ta hüüdis keelatud vilja söönud Aadamale: «Kus sa oled?» (1Ms 3:9) Jumal kutsus oma rahvast prohvetite kaudu – kurjast hea poole, ebajumalate ja iseenda teenimise juurest tõelise Jumala juurde, surmast ellu. Tänases Vana Testamendi lugemises hüüab Jumal prohvet Jesaja kaudu: «Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!» (Js 55:1)

 Need sõnad näitavad, et Jumalal on meile pakkuda kõike, mida me tõeliselt vajame, nii ihu kui hinge poolest. Jumal on meid loonud, Ta hoiab meid, Ta varustab meid jätkuvalt kõige vajalikuga ning tõotab meile veelgi enamat: igavese elu rooga ja jooki, nagu kuulsime ka tänasest Evangeeliumist, oma Poja Ihu ja Verd, mis on antud meie eest ja valatud meie pattude andeksandmiseks, et võiksime neist osa saades pärida tõelise ja igavese elu. See kutse on mõeldud ka sinule, kes sa igatsed lähedasemat osadust Püha Jumalaga.

Jh evangeeliumis räägitakse naisest, keda Jeesus kohtas Sühhari kaevul. Jeesus rääkis talle esmalt tavalisest veest. Igaüks, kes joob seda vett januneb jälle, aga edasi rääkis ta teistsugusest veest. Aga kes iganes joob vett mille mina talle annan, et janune enam iialgi, vaid vesi, mida mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks. Seda kuulnud, palus naine Jeesust: Issand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam, ega peaks aina käima siit ammutamas. Ta sai oma palvele ka vastuse. Johannes tunnistab kuidas ta jättis oma veekannu kaevule ja läks teistelegi rääkima, et ta kohtus messiaga. Nii sai see naine allikaks, kes võis tuua teistelegi janustele vett mis kustutab janu.

Sedasama tunnistab Jeesus Jeruusalemmas pühade viimasel, suurel päeval seistes ja hüüdes valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!38 Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” Vesi sümboliseerib elu ja antud juhul elu koos Jumalaga mis rahuldab kõik igatsused ja janud.

Jumala kutse on ühtlasi hoiatus ja manitsus. See on hoiatus loobuda lootusest valele ja toetumisest ülekohtule ning manitsus pöörduda Issanda poole, Teda kuulates ja Talle kuuletudes. See tähendab, nagu prohvet Jesaja korduvalt manitseb, käimist Issanda teedel ning elamist tões ja õiguses: «Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab Tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest Tema annab palju andeks.» (Js 55:7)

Kui inimesed jätkavad oma raha vaagimist selle eest, mis ei ole leib, ja oma töövaeva andmist selle eest, mis tegelikult ei täida nende kõhtu, siis nad hukkuvad – kahtlemata ei räägi prohvet siin mitte ihutoidusest, vaid millestki märksa tähtsamast, inimeste mõtte- ja eluviisist. Me võime koguda kõige imelisemaid asju ja maksta, et saada kõige imelisemaid kogemusi või elamusi, ometi ei saa neist toitu mis kustutaks meie sisemist nälga. Jumala sõna on hea ja rammus roog. Isegi inimeste vahelistes suhetes põhjustab palju vääriti mõistmist see, et üksteist ei kuulata või tehakse seda pealiskaudselt. Vastatakse juba enne kui teine on lõpuni rääkinud, süvenemata öeldusse.

Veelgi tavalisem on see Jumala sõna suhtes. Sellepärast on selle suhtes ka niipalju teadmatust ja mõistmatust. Ainus tõeline leib mis toob rahulduse on Jumala sõna, aga seda võib kinnitada ainult see, kes on seda vastu võtnud ja ellu rakendanud. Teistele võib see olla üksnes ebameeldiv kohustus või sundus. Inimese südames ja hinges on rahutus mida püütakse leevendada väga erineval moel. Kui meie südames on igatsus, et meis võiks süttida Jumala valgus tuleb meil kuulata mida Jumal meile kõneleb, ega arvata, et seda ma juba tean.

Muidugi ei ole Jumala õnnistus tasu inimestele nende teenete eest, mida nad justkui oleksid Jumalale osutanud. Jumala õnnistus on puhas armukingitus, aga see ei tähenda, et inimene saab võtta seda vastu ise passiivseks jäädes. Kui inimene ei pöördu Jumala poole – ja seda kogu oma olemusega –, siis ta ei ole võimeline Jumala armust osa saama. Selleks on vaja usku ja head tahet: usku Jumalasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse, kes on tõeline taevast alla tulnud Eluleib, ning tahet, mis ütleb Jumalale ja Tema Pojale, meie Õnnistegijale, «Jah». Jumal tõotab ja samal ajal ka hoiatab prohvet Jesaja kaudu: «Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja. Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk.» (Js 1:19j) Jumal ei taha, et keegi hukkuks, ja just selleks saatis Ta oma Poja, kes on Jumala kannatava sulasena andnud ennast meie eest lõpuni ning toidab meid jätkuvalt oma Püha Ihu ja Vere sakramendiga, et me sellest sööksime ega sureks, vaid elaksime igavesti. See ongi igavene leping, mille Jumal on Jeesuses Kristuses taastanud ja uuendanud, Taavetile ja tema soole tõotatud vankumatu heldus, mis jääb alati püsima.

Kuhu või mille poole on suunatud meie kõrvad? Kes on need autoriteedid keda me innukalt kuulame ja usume, ning kelle sõnade järgi oma elus valikuid langetame? Kas me arvestame Jumala sõnaga enam kui kellegi teise sõnaga. Kas me usume, et Jumal on olemas või oleme tulnud ka tema juurde? Sellest oleneb kas me suudame uskuda ja toetuda ka Jumala tõotustele. Need kehtivad küll kõigile aga kui me neid tähele ei pane. Lähevad need meie jaoks kaduma. Kui me ainult usume Jumalat aga ei tule tema juurde, siis jääb ta meile kaugeks ja ei saa areneda ka usaldust tema vastu.

Jumala toetused kõlavad siin: siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga! Taavet oli kõike muud kui täiuslik, aga ometi jäi ta Jumala juurde ja see päästis ta. Ta sai näha Jumala ustavust. See on mõeldud julgustuseks ka meile. Sama armulepingut, mida Jumal pakkus Taavetile, pakub ta ka meile, sest nii tema kui meie puhul on pattude andeksandmise aluseks see, et Jeesus Kristus on kandnud kõik meie patud oma ihus ristile ja teostanud neis igavese lepituse.