Aga nad olid minemas teel üles Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees. Mk 10:32
Kuuldud salmi teine lõik „Ja Jeesus käis nende ees“ on graveeritud Saarte praostkonna praosti ristile, mille annan täna üle sinodi poolt valitavale uuele praostile. Olen seda risti kandnud pea iga päev 9 aasta jooksul ja olen vaadanud aukartusega selle valmistamise ja kinkimiseaega. Rist anti toonasele Saarte praostile üle 1949 aasta 23 oktoobril.
Kuna pea 75 aastat tagasi onud aeg oli toonud kaasa rahvale märtsiküüditamise ja sundkollektiviseerimise, omandas koguduse ja kiriku ümber koondumine karistuse kartuses sootuks teise tähenduse.
Kui jüngrid olid koos Jeesusega üles Jeruusalemma olid nad ehmunud, aga kaasaminejad kartsid. Jeesus rääkis neile, mis teda ees ootab öeldes: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles.”
1930-1941 oli Kihelkonna koguduse õpetaja ning alates 1940. aastast Saaremaa praost Arnold Janno. Tema ametiaega meenutavad 1933. aastal valatud tornikellad mida lüüakse ka ajal kui kedagi Kihelkonna kalmuaeda kantakse. Koguduse õpetaja arreteeriti 14. juunil 1941 koos oma perekonnaga NKVD poolt ja mõisteti surma. Ta hukati 1. septembril 1941 Kirovi vanglas. Kihelkonna kiriku kellade hääl meenutab nii teda kui teisi oma eluga usu tunnistajaid ka tänasel jumalateenistusel.
Oma elu ja tegevusega andis selles kihelkonna kirikus inimestele tunnistust ka koguduse õpetaja ja hilisem praost Elmar Reinsoo. Tema võttis siinset kogudust teenida sügaval nõukogude ajal parandades mitte üksnes katkiseid hingi vaid ka torniplekki, kus see lahti oli tulnud. Üks mees läks kord samal ajal kirikust mööda ja küsis: „Kas sa ei karda?“ – „Päevane aeg, keda ma siin ikka kardan, vastas õpetaja!“
Kui aasta eest valmis Kihelkonna kiriku renoveeritud torn avanes seal olijatele ümbruskonnast hoopis teine vaade kui oma igapäevaseid radu käies. Küllap seda on kogenud ka need, kes on mõnikord sõitnud lennukiga üle nende paikade, mida ta tavaliselt käib jalgsi või sõidab autoga. Meiegi vajame sellist kõrgemat vaadet, et mitte kaotada sihti ja näha ka kaugemale tulevikku.
Küllap on Kihelkonna kiriku tornist suvisel ajal näha ka karjamaid ja saarte maastikele omaseid lambaid. Karjamaade piiramiseks ja karja kooshoidmiseks on rajatud tarad ja ajad, kuhu pääseb sisse väravatest.
Jeesus tunneb meid nii, nagu karjane tunneb oma karja. Ta tunneb meid nimepidi, juhib meid päeval karjamaale ja öösel varju. Ta soovib hoida omasid koos, et keegi neid ei hajutaks kus nad oleksid kerge saak. Üksik karjast eraldunud lammas seab end ohtu, kuid ohus on ka terve kari kui ta satub vale karjase juhitvaks. Jeesus õpetab, et õige karjase tunneb ära sellest, et ta tuleb sisse väravast. Varas, kes ei hooli lammastest, otsib muid võimalusi. Kui ei ole loodud korralikke aedu ja tarasid on vargal seda kergem sisse pääseda.
See on universaalne võrdpilt mitmetele meid ümbritsevatele ohtudele, alates tegevustest mis röövivad meie aega, mida saaksime kasutada palju olulisemate asjade tarbeks, nagu oma tervis, peresidemete hoidmine või evangeeliumi kuulutamine, kuni meie ajastu suurte sõdadeni, kus riikide ainuvalitsejad ei hooli oma naaberrahvaste inimeste , aga ka omaenda inimeste eludest, vaid püüavad iga hinnaga ületada piire, et nende abil saavutada omakasu või kinnistada oma nime ajaloos.
Kui omaaegse Viljandi linnapea tütar Maimu Maramaa külastas 1930 aastate alguses Saaremaa ekskursioonil Püha kirikut, võttis neid värava vahel vastu põlvpükstes ja skaudivormis pikk noormees, kellelt noor naine küsis: „Kas te olete siin väravavahiks?“ Noormees vastas: „Nii väravavahiks kui taeva värava vahiks.“ Vastaja oli toonane koguduse õpetaja noor Harri Haamer, kes hiljem väravast sissepääsu paluva neiuga abiellus. See muinasjuttu algust meenutav lugu tähendas Maimule oma lastega pikki metsavenna aastaid hirmu ja repressioonide kartuses samal ajal kui tema mees viibis Siberi vangilaagris. Nad said siiski veel üheskoos elada 30 õnnelikku aastat ja ning juhatada ise kiriku väravast sisse mitmeid noori inimesi, kellest nii mõnigi on veel täna ise meie kiriku hingekarjase ametis.
Väravavalvuri või uksehoidja amet ei ole lihtne ülesanne. See, kes pääseb väravast või uksest läbi, vaevalt ehk märkabki vahti, aga see keda sisse ei lasta, võib oma meelepaha valada välja just uksel seisja peale. Kirikuisa Krisostomose järgi on uksehoidja Mooses, kes tunnistab Kristusest, kuigi kõik seda ei mõista. Eestikeelses piiblitõlkes uksehoidjana on peetud ka Püha Vaimu, kuna Vaim avab südame ukse võtmaks vastu mee hingede karjase Kristuse.
Uksehoidja või väravavalvurina on peetud ka kiriku õpetusametit. Ülemkarjase abilised peavad karjastena hoolitsema selles eest, et lambatarasse ei pääseks õpetama juhuslikud isikud või mõne valeõpetuse kandjad. Kui valeõpetajad tegutsevad omaenda eesmärke ja tähelepanu silmas pidades, ei ole nad paremad kui vargad röövlid.
Väravavalvur ei pea mitte üksnes väravat või ust lukus vaid a on ka selle avaja, kelle kätte on antud võtmete meelevald lahti päästa ja kinni siduda ehk patte andeks anda või neid kinnitada. Tänapäeval, kus inimesed ei soovi kuuluda reeglina institutsioonidesse on neil vabadus tulla ja minna ning leida endale sobivad karjamaad. Selles olukorras ei ole väravahoidja ülesanne kuidagi kinni hoida või vangistada.
Uks ehk värav Kristusele avaneb seal, kus kuulutatakse tema surma ja ülestõusmis ning pattude andeksandmist ja armu. Küsisin eelmisel nädalal koguduse väikegruppide liikmetelt, milliseid omadusi ootavavad nemad ühelt karjaselt, kellel peaks olema vastutus mitte ainult koguduse pastorina, vaid ka ükskõik millisel eluvaldkonna vastutuse kandmisel. Nimetatud omadused on juhuslikus järjekorras järgmised: kannatlik, see kes suudab karja koos hoida, tähelepanelik, hea südamega, osav õpetama, tark, empaatiline, mõistev, hea suhtleja, julge otsustama, karja kaitsja, hoolas ja tähelepanelik, ustav ning see, kes armastab oma karja.
Kui siia lisada veel avatuse, külalislahkuse ja kuulamisoskuse on kasvõi osa nendest omadustest ja andidest selleks ukseks või väravaks, mis avab inimese südame, et Jeesus ise võiks sellest sisse tulla ja tema järel ka need inimesed ja olukorrad, kellele Jumal teeb meie südames ruumi.