Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. 1Pt 5:7

Pühapäeva, mille teemaks on Jumala hoolitsus, evangeelium Martast ja Maarjast on hea näide sellest, millisena näeb luterlik traditsioon kristliku elu korraldust. Armastus on suunatud ligimesele, aga usk Jumala teenimisele. Marta esindab selles loos armastust, Maarja usku. Mõlemad on asendamatud, aga oluline on nende järjestus.

Marta teeb seda, mida armastus teeb. See tahab tegutseda, teenida, enda omast anda, aidata ja hoolt kanda. Sellest tuleb ka meie sõna "hoolekanne", mida mõistetakse ennekõike hoolekandmisena nende eest, kes ise omal jõul enam hakkama ei saa. Kui meil on päevakajaline teema, kes peaks aitama kodus kukkunud üksikut vanainimest – kas politsei või kiirabi – ja kummalgi ei tundu selleks olevat ressursse, siis võib küsida: kas see on inimeste, ressursside või armastuse puudus?

Ühtegi inimest, kes on teinud eluaeg tööd ja püüdnud elada ausat elu, ei tohiks jätta tema hädas üksi või unustada. Siin saame ka ise kogukonnana või kogudusena oma elupaigas märgata ja hoolida.

Samas ei rajane inimese suhe Jumalaga esmalt endast andvale armastusele, vaid Jumala poolt kingitud usule. Usk lisab inimlikule armastusele jumaliku vaate ja väe. Kui räägiksime üksnes armastusest, siis võime kergesti sattuda libedale teele, rääkides üksnes inimese ootustest ja vajadustest ning nende täitmisest. Kui me eeldame inimsuhetelt peamiselt seda, kuidas teine inimene võiks täita meie vajadusi, siis see on enesekeskne armastus, mis ei kanna vilja. Jumala armastus on endast andev ja ohverdav – Ta tunneb andmisest ja jagamisest rõõmu.

Eile võisime Valjala söögikohas näha, kuidas noor pereliige on valmis külalisi võõrustama. Kui Eestis on restoranidel tänu maksupoliitikale raskusi ja paljud peavad oma uksed sulgema, siis annab see tagasilöögi ka noorte teenindajate põlvkonnale, kes oleksid võinud saada nendes söögikohtades esimesed töökogemused inimeste teenimisel. Alati ei ole võimalik teenimist õpetada, kui see ei ole kellegi kutsumus, aga paljuski saab see alguse lapsepõlvest ja kodudest.

Peredes, kus on rohkem lapsi ja kus lapselapsed suhtlevad ka oma vanavanematega, saavad lapsed vastutuse ja teenimise kutse juba kodust kaasa.

Jumal tuleb Kristuses eksinud inimese juurde, andes talle tema eksimused andeks ning riietades teda puhtuse ja pühadusega. Jumal kingib, ega nõua. Inimese osaks on olla vastuvõtja rollis. Tänase evangeeliumi võti peitub selles, et meie oleme Jumala ees üksnes kingi vastuvõtjad.

Marta muretsemine muutub probleemiks, kui see on suunatud Jumalale. Ta eeldab, et Kristuse ligiolu eeldab tema toimetamist ja tegutsemist. Selle üheks igapäevaseks väljenduseks on olukord, kus külaliste saabumise eel tabab meid koristamise ja küpsetamise tuhin. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kui me seejärel keskendume külalistega suhtlemisele ega jätka nende kohalejõudmisel oma tegevustega. Marta armastab tegudega, aga Maarja kuulab. Marta toimetab, Maarja võtab vastu. Marta teenib Jumalat, Maarja lubab Jumalal teenida ennast.

See lugu ei ole moraalne õpetus kahest õest, vaid kuulutus sellest, kes on Jeesus. Tema ei ole külaline, keda peaks teenima praktiliste tegevustega, vaid Jumala Sõna ise teenib inimesi. Maarja valitud koht Issanda jalgade ees on õpilase koht, kuhu Jeesus ootab aeg-ajalt igat kristlast õppima.

Kohtasin Kärdlas eelmisel pühapäeval nooremapoolset meest, kes tuli usule Jumala otsese kutse peale aastapäevad tagasi ja ristiti eelmiste jõulude eel. Sellest ajast alates ei ole ta kordagi jätnud vahele ühtegi jumalateenistust, istudes koos oma abikaasaga pea alati esimestes pingiridades. Tal on soov hakata tegema koguduses noortetööd, aga nüüd, septembri alguses, on ta alustanud õpinguid Usuteaduse Instituudis, ja seda oma töö ja pere kõrvalt. Koguduse õpetaja tunnistas mulle, et Jumal on kutsunud nüüd talle oma ameti järglase. Enamik UI-s oma erinevatel astmetel õpinguid alustanutest on nelja- ja viiekümnendates aastates inimesed, kes soovivad rohkem kuulata ja õppida, et oma ülejäänud elu pühendada Jumala ja ligimese teenimisele.

Marta elu on mitmele meist tuttav. Me hoolitseme oma laste eest, enda või pereliikmete tervise, rahu või oma koha eest maailmas. Need ei ole halvad asjad, aga Jeesus näitab, et muretsemisel on mingi piir. Inimene saab kanda vaid seda, mis talle kuulub. See, mis kuulub Jumalale, tuleb jätta Tema hooleks. Kristus ei alahinda meie muretsemist, vaid ta võtab need enda peale. Ta ei käsi Martal tema muretsemist lõpetada, vaid annab võimaluse anda see üle Jumalale.

Kui me muretseme ja tegutseme nagu Marta, siis põletame ennast läbi. Kui võtame eeskujuks Maarja, leiame endas jõudu teenida Marta kombel. Kui asjade õige järjekord püsib, viivad need mõlemad meid sihile. Kui aga see järjestus pöördub, pöördub kogu meie teenimine pea peale ning sellest kujuneb väsitav ja sihitu tegutsemine. Jutustus Martast ja Maarjast peaks kõnetama eriliselt koguduse töötegijaid ja vabatahtlikke. Kellel meist ei oleks muretsemist, erinevaid sündmusi, plaane, hingehoidlikke vestlusi, õpetamist ja koolitamist.

Tegemist on rohkem kui aega nende täitmiseks ning väga harva võib kuulda, et hakkama saaks ka vähemaga. Kindlasti on kogu see töö oluline, nii nagu oli ka Marta teenimine, aga see töö võib kaotada oma sära, kui me teeme seda pigem kohustusest või koguni sunnitult – juhul kui meie elu siht ja eesmärk liigub eemale Kristuse jalgade juurest. See ongi peamine oht koguduse töötegijate või vabatahtlike juures, kes kaotavad oma toimetamiste keskel motiivi ja eesmärgi. Olen märganud, et üheks näitajaks töötegijate puhul on see, kas nad loobuvad kirikus või koguduses käimisest siis, kui see ei ole enam nende kohustus, või jätkavad nad osaduse otsimist ja oma vaimuliku elu eest hoolitsemist ka edaspidi.

Ilma ajata, et olla Maarja kombel Issanda ees palves, Piiblit lugedes ja armulaual osaledes – seal, kus Jumala sõna saab puudutada ja ravida –, on oht jagada Marta osa.

Nii kutsub evangeelium meid, kogudust ja kirikut, tulema tagasi elu õige korrastatuse juurde, kus õige õpetus sünnitab Jumalale meelepärast teenistust. Jumala arm sünnitab kristlastes armastust ligimeste vastu. Lihtsalt tegutsemine või tegemine ei juhi meid Jumala juurde, vaid oma tegevuse mõtestamine, Jumala tahte kuulamine ja palves tema ees seismine. Valjala kiriku juures on tehtud terve suve uuringuid, mis peaksid andma aasta lõpuks pildi, mida ja millises järjekorras peaks tegema kiriku seisundi parandamiseks.

Lugu Martast ja Maarjast ei ole kahe erineva inimtüübi võrdlus ja see ei anna meile põhjust õdede vaimulikuks või praktiliseks vastandamiseks. See on juhis Jumala riigis seatud korrast. Jumala ees saab inimene olla üksnes vastuvõtja, aga teise inimese ehk ligimese ees olgu ta teenija. Kui kirik elab ja lähtub sellisest korrast, saab Marta teha tööd rõõmsa südamega ja Maarja puhkus saab talle kandvaks väeks. Maarja valis hea osa ja kirik elab selles ka täna.