Uued uuringud ja nende tulemused Valjala kiriku juures

Euroopa muinsuskaitsepäevade raames, mille teemaks on „Pärand on ohus. Elavda. Hoia. Mõtesta“, kutsuti huvilisi Saaremaale Valjala kirikusse sündmusele „Valjala – mida jutustab Eesti vanim kivikirik?“.

Pilvise ja veidi vihma tibutava ilmaga oli Valjala kiriku ette keskpäevaks kogunenud umbes 40 arhitektuuri-, arheoloogia-, kunstiajaloo-, renoveerimis- ja keskaja asjatundjat, lisaks veel hulk kohalikke ja kaugemalt tulnud ajaloohuvilisi. 1922. aastal Valjala kiriku ees tehtud suure foto taustal tervitas kohaletulnuid Tallinna Ülikooli professor ja Valjala kiriku uurimisprojekti juht Kersti Markus.

Sellise erilise kohtumise põhjuseks oli Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia uurijate läbi suve tehtud tööde ja avastuste tutvustamine, mille peamisteks teemadeks olid kiriku ehituslugu, raidkivid ja maalingud.

Mõned järgnevad killud kuuldust ja nähtust võiksid panna mõtlema nii saarlasi, Valjala kohalikke elanikke kui ka laiemalt neid, kelle otseseks ülesandeks ja võimaluseks on meie ohustatud ajaloopärandi hoidmine, mõtestamine ja elavdamine.

Valjala kirik on üks vanimaid kivikirikuid Eestis. Ehkki kirik on riikliku kaitse all, on selle seisund hetkel Eesti kirikutest oma suuruse ja mastaabi tõttu üks raskemaid.

Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli koostöös läbi viidud uuringud on kinnitanud, et Valjalas peeti kristlikke matuseid juba 12. sajandi lõpukümnenditel – seega enne ametlikku Saaremaa vallutamist 1227. aastal, mille järgselt alustati toonases Saaremaa keskuses kivikiriku rajamisega. Arheoloogilised andmed viitavad sellele, et juba 1200. aasta paiku (või varem) asus Valjala kiriku kooriruumi kohal tõenäoliselt puidust kabel. Kiriku ümbrusest on välja kaevatud esimese põlvkonna ristitud saarlaste matuseid.

Nüüdse kiriku esimese osana valmis praegune koori- ehk altariruum koos selle lõunaküljel asuva vana käärkambriga. Kohapeal selgitusi jaganud arheoloog Villu Kadaka arvates on Valjala käärkambri võlvlagi Eesti vanim. Arvatavasti on tegemist ka Eesti aladel ühe esimese, kui mitte kõige esimese säilinud lubimördi kasutamisega. See eeldas toona uuendusliku lubjapõletamise tehnoloogia jõudmist Saaremaale, mida esialgu kasutasid kitsamalt vaid ehitusmeistrid ja tsunftid. Eesti vanima kiriku käärkambri seinast on avastatud salapeidikuga seinaorv ja keskaegne kätepesuvaagen ehk lavacrum, kus preester pesi käsi enne ja pärast armulaua pühitsemist.

Kuna käärkamber ja kooriruum on omavahel ehituslikult seotud, ei ole hetkel võimalik öelda, kas nad rajati koos või eraldi, kuid nad moodustavad kindlasti kiriku vanima osa. Algne kabel rajati arvatavalt aastatel 1227–1230, pärast seda, kui Saksa ja Liivi väed alistasid lähedal asuva Valjala maalinna. On leitud, et kooriruumi ja pikihoonet eraldas madal kivist vahesein, mille piirjooned on tänagi kirikus selgelt nähtavad.

1240 aastatel alustati suurema ühelöövilise pikihoone ehitust, mis liideti algse kabeliga. Müüride ehitus jäi vahepeal saarlaste ülestõusu tõttu seisma. 13. sajandi kolmandal veerandil kaeti kirik võlvidega ja kohandati kindluskirikuks, et pakkuda ümbruskonnale rünnakute korral kaitset. Järgmise erakordse leiuna on tuvastatud paksema müüriosa kohal ja kõrgetest akendest allpool asuvad keskaegse rõdu või müürikäigu puidust kinnituskohad, mille üheks otstarbeks võis olla sissetungijate tõrjumine.

Pärast 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõusu ehitati kiriku idaossa praegune kõrggooti stiilis polügonaalne altariapsiid ehk kooriruumi eenduv osa (umbes 1360. aastatel). Altari alt on välja kaevatud vana ümarapsiidi jäänused. Keskaegne kivialtar ulatus sügavamale hiljem kõrgendatud põranda alla ning selle sees võib olla reliikvia, mida restauraatorid loodavad veel lähiajal avada.

Kersti Markuse sõnul on kiriku Jüriöö-järgsel ehituse kõrgajal kasutatud nii kohalikku Valjala kui ka Kaarma raidkivi. Järgmise suurema järeldusena saab tõdeda, et Valjalas tegutses kohalik meister, kelle kätetööd on võimalik näha kiriku kaarjal peaportaalil, aga ennekõike eriti meisterlikult valminud suurel ristimisvaagnal. Selle materjal on välja raiutud ilmselt kohalikust ja tänaseks ajahõlma vajunud karjäärist, mida mõne aja pärast asuvad uurima geoloogid.

Kunstiakadeemia dotsent ja teadur dr Anneli Randla, kes on ka Valjala seinamaalingute uuringute juht, tutvustas Eesti vanima säilinud kivikiriku 13. sajandi haruldaste seinamaalingute seisukorda ja maalitehniliste aspektide uurimist. Selle projekti raames leiti kiriku võlvlagede tippudes asuvad hilisemad maalingud ning kinnitust leidis asjaolu, et kirik on olnud ka pärast reformatsioonisündmusi värvikirev ja valdavalt punakate toonidega.

Valjala kiriku iseloomulik läänetorn ehitati tunduvalt hiljem vana käärkambri müüride peale, vahemikus 14.–17. sajandini. Läänetorn kavandati algselt osaliselt kaitsetornina, kuhu ümbruskonna elanikud said rünnaku korral varjuda. Torni ehituse käigus müüriti kinni kooriruumi läänepoolsed aknad, mille käigus lõhuti ka umbes teise korruse kõrgusel asunud varasem suur portaal käärkambri ja kooriruumi vahel. Läänetorni ehitusel on materjalina kasutatud ilmselt algkabeli aegseid trapetsikujulisi hauakive või nende osi. Paljudele võib olla üllatuseks seegi, et kiriku läänepoolses hoovis vana kalmistu keskel asuvad samuti keskaegse kabeli varemed.

Ühe paljudest huvitavatest leidudest ilmestab kiriku kõrval asuvast kaevandist leitud sile kivi millele omaaegsed meistrid on kujutanud kiriku võlvide põhiplaani. Tegemist võib olla mingit joonisega aga säilinud on see tänu selleks valitud materjalile. Sümboolseks leiuks võib pidada ka keskaegset meislit mida omaaegne Valjala meister on kasutanud raidkivide loomisel. Seni vanim kiriku põrandast hiljuti leitud münt pärineb 14 sajandist.

Uuringud ja hädapärased avariitööd jätkuvad Valjala kiriku juures nii sügisel kui ka eeloleval aastal. Üheks esimeseks ülesandeks on stabiliseerida kiriku sisekliima, et takistada rohevetika levikut, ning teha ettevalmistused suuremahulisteks katuseparandustöödeks. On võimalik, et järgmise aasta tööde üks fookusi saab olema läänetorni renoveerimine ja sinna kirikust leitud raidkivide väljapaneku rajamine koos võimalusega torni külastada.

Kohapeal käis ja küsitles Anti Toplaan 


Valjala meistri poolt loodud suur ristimiskivi 14. sajandist.   Foto: A. Toplaan