Js 52:7-10

Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!” Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse. Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet.

Oleme jõudnud advendiajast jõulupühasse, mille kohta kuulutab apostel Johannes: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirikust.“ Jh 1:14

Prohvet Jesajale antakse 700 aastat enne Kristuse sündi nägemus sõnumitoojast, kes kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!”

Tänane Jõulupüha sõnum avaneb meile otsekui tagantpoolt ettepoole, Jeesuse inimesekssaamise sündmuse ja sõime juurest näidatakse meile suuremat pilti tema hilisema avaliku tegevuse pöördelistest sündmustest, kuidas need annavad meile otsekui võtme tema sündimise tähenduse mõistmiseks.

Suure kuninga ilmuimise eel annavad sellest teada sõnumitoojad. Esimesel advendipühapäeval anti meile edasi lugu, kuidas kuningas tuleb alandlikkuses, ratsutades Jeruusalemma emaeesli sälu seljas ja kuigi tema tulek koos palveränduritega rahvahulga keskel oli avalik, et tuntud tulijas ära suuremat kuningat, kui olnud Taavet, kes sama teed sisenes linna sajandeid varem.

Jeesus tuli omade juurde, kuid omad ei võtnud teda vastu. Ta tuleb ka oma templi juurde, aga preestrid ei näe temas enamat, kui ohtu oma positsioonile ja rahvale. Variserid küsisid Jeesuselt, millal tuleb Jumala riik? tema vastas neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!” Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Lk 17:20-24

Kui kirkuse Issand ja universumi Looja sünnib inimesena, rüütab ta end meie inimloomusega ja teda tuntakse välimuselt inimesena. Inimeste ettekujutus Jumalast ei vasta Jumala ilmutuse tegelikkusele sellisel moel, et see eristuks oluliselt meie jaoks tavapärasest, nii nagu ilutulestiku rakett eristub valguse ja müraga vaikuses ja hämaruses. Jumala viis on tulla meie juurde sedavõrd loomulikul moel, et see võib jääda meile märkamatuks samamoodi, kui kiirustades ei näe me lillede või looduse ilu või see mida me näeme, on meist sedavõrd palju suurem, et me ei suuda näha suuremat tervikut.

Vahetult enne rahva ette ilmumist, anti sellest teada Ristija Johannesele, kes oli teevalmistaja ja prohvet, suurim inimestest sündinute hulgast, kes tunnistas enda juurde tulnud inimestele nende küsimise peale, et tema on prohvet Jesaja poolt ennustatud teevalmistaja:  „Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.” Jh1: 19-27

Kui tulla ajateljel Jeesuse sündimisel veelgi lähemale, näeme kuidas peaingel Gabriel ilmub Joosepiga kihatud Maarjale ja hiljem oma kihlatus kahtlema hakatud mehele unenäos sõnumiga: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Mt 1: 18-24

Maarja üsast saab Jumala poja turvalisim paik, enne oma sündimist ja asetamist sõime, keset rahvaste rändamise ja inimeste vahelise võimuvõitluse aega.

Maised kuningad ja valitsejad, keda ei piira miski muu, kui nende endi ajalikkus, soovivad alati saada rohkem, kui neil juba on, ning on kiivad oma võimu ohustajate suhtes. Jumal andis Iisraeli rahvale vastumeelselt kuninga, kes pidanuks olema oma rahva hulgas Jumala asetäitja ja toimima tema Vaimu juhtimisel. Vaatamata prohvet Saamueli manitsustele, ei suutnud Iisraeli esimene kuningas Saul nendele väljakutsetele vastata. Seevastu tema järeltulija Taavet oli ja jäi, vaatamata tema eksimustele, meheks Jumala südame järgi. Seepärast tõotas Issand temale, et kuningas jääb igavesti tema järeltulijatele ja et tema sugupuust võrsub kord jumalariigi õige rahuvalitseja, keda kutsutakse rahuvürstiks.

Aastasadade kestel oli loodud niipalju kujusid lõpuajastu valitsejast, et Jeesuse ilmumine, mis täitis lootuse, ei vastanud tema kaasaegsete kujutlusele, mistõttu ei tundnud nad teda ära ega võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.

Aadama patu poolt oma Loojast lahutaud inimene on kaotanud oma Jumalast loodud palge nii, et ta ei suuda seda näha ei enda, ega teiste juures. Inimene võib sellel teel minna koguni niikaugele, et ta hakkab teist inimest vihkama ja on valmis unustama tema inimlikkuse, tallates tema väärikuse ja teinekord ka elu oma jalgade alla. Nii võib inimene oma pimeduses minna niivõrd kaugele, et võib osutuda oma venna, õe, vanemate või laste mõrvariks. Kui seda tehakse maailmas veel usu nimel, on sellise pimedus ja õnnetus mitmekordne. Kui meenutada Jeesuse sõnu: mida te iganes olete teinud ühele minu kõige vähematest vendadest, siis seda te olete teinud mulle, mõistame kuhu on jõunud inimkond ja kus oleme selle keskel meie.

Paljud on meist kuulnud lugu, kuidas Johan Köler maalis Kaarli kiriku altarimaalil Jeesust, võttes enda modelliks Vaemla mõisavalitseja Villem Tamme ehk rahvasuus Ilusa Villemi, kelle haud asub Kassari kabeli surnuaias.

Meie maal tuntakse vähem lugu sellest, kuidas Leonardo da Vinci maalis oma freskot „Püha õhtusöömaaeg“. Nimelt pidi ta sellel maalil kujutama headust kehastavat Jeesust ja kurjuse sümbolina Juudast, kes oli otsustanud oma õpetaja reeta. Juba oma eluajal kuulsal kunstnikul oli suuri raskusi sobivate modellide leidmisega. Kord juhtus ta kuulma kiriku koori laulmist ning ühes noores lauljas nägi ta järsku sellist isikut, millisena oleks oma vaimusilmas kujutanud ka Jeesust. Ta kutsus noormehe oma ateljeesse ja tegi temast mõned visandid.

Möödus kolm aastat. Fresko oli peaaegu valmis, kuid Leonardo polnud ikka veel leidnud modelli Juudase jaoks. Kardinal, kes fresko eest vastutas, kiirustas kunstnikku ja nõudis, et taies peab valmima võimalikult ruttu. Peale päevi kestnud otsinguid nägi kunstnik lõpuks rentslis konutamas üht noort, kuid enneaegselt vananenud räpast ja purjus kerjust. Leonardo palus oma abilistel tuua mees kirikusse. Suure vaevaga tassiti mees kohale ja pandi jalule. Too ei saanud õieti arugi, mis toimub. Samal ajal maalis Leonardo lõuendile näo, milles peegeldus patusus, enesearmastus ja kurjus. Kui ta töö lõpetas, avas kerjus, kes oli maalimise ajal veidi kainenenud, silmad ja nähes maali, hüüatas ehmunult: „Ma olen seda pilti varem näinud!“ – „Millal?“ päris Leonardo. „See oli kolm aastat tagasi, enne seda, kui ma kõik kaotasin. „Ma laulsin kooris, minu elu oli täis ilusaid unistusi ning üks kunstnik maalis minu järgi Kristust,“ vastas kerjus.

Kuigi meie ei ole ehk langenud sinna kuhu oli jõudnud oma elu see mees kuid vaatamata sellel tunneme temas ära nii enda kui inimese olemuse. Me soovime parimart aga… Meie lugu ulatub tagasi Aadama sõnakuulmatusse ja Eeva kahtlustesse. Me oleme kaotanud paradiisi ja unustanud oma algse osaduse Jumalaga. Jeesus saab inimeseks, et ta lunastaks Aadama süü ja taastaks osaduse Jumala ja inimese vahel. Ta tuleb ka nende juurde kes on rentslis aga ka nende juurde kes on ühiskonnas austatud kuid oma südames õnnetud ja üksinda.

Pühitsedes Kristuse sündimise püha, saab Jumala Sõna meie keskel nähtavaks, kui Kristus tuleb oma ihu ja verega koguduse keskele armulauas, millest osa saades taastab Looja meie kaduma läinud palge ja annab meile endas uue elu ja kadumatuse nii, et võime teda tänada ja temast oma eluga tunnistust anda, kui me nüüd üheskoos tunnustame oma usku Loojasse Lunastajasse ja Pühitsejasse.