Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” Lk 2: 13-14

Aasta kõige pimedamal ajal, kui päevad on lühikesed ja ööd pikad, igatseme valguse ja rõõmu järele. Me kõik soovime, et valgus võidutseks üle pimeduse, rõõm üle kurvastuse, rahu üle rahutuse ja pikalt kestnud sõdade, lootus üle lootusetuse – et headus võidaks kurjuse.

Lõppeval aastal räägitakse rahust rohkem kui viimase kolmekümne aasta jooksul. Igal pool räägitakse sõjast ja konfliktidest, nii riikide kui ka inimeste vahel ja ühiskonna sees.

Me ei suuda ilmselt mõjutada maailmas toimuvaid konflikte, küll aga saame muuta iseennast, otsides ja taotledes rahu Jumala ja ligimestega. Apostel Paulus ütleb, et „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ Fl 4:7

Lõunamaa õhtud saabuvad järsku ja kui ööpimeduses ilmuks meile Issanda ingel, oleksime küllap sama ehmatanud kui Petlemma väljadel valves olnud karjased. Sellised hetked ja läbielamised, mille põhjuseid ei suuda me alati lõpuni mõista, kannavad meie jaoks alati mingit sõnumit või märguannet. Olgu see seostud meie peresuhete, tervise või muude meile tähenduslike sündmusega. Lõppev aasta on toonud raskete uudiste kõrval ka palju rõõmu, nii nagu mitmed pered on saanud teada, et neile on peatselt sündimas laps ka olukorras, kus lootus hakkas juba kaduma. Iisraeli rahva ootus oli kestnud sajandeid enne kui Ingel ilmub karjastele tuues neile sõnumi: „Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: Te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“

Jumala sõjaväe hulk ei kuuluta, erinevalt maistest sõjapealikest sõda, vaid rahu. Ilma Jumalale au andmata ei saa olla rahu. Rahu tähendab ennekõike sõja vastandit, aga laiemalt ka üksmeelt ja tasakaalu nii inimese ja Jumala kui inimeste omavahelistest suhetes. Jeesust, kes sünnib jõuluööl, kutsutakse rahuvürstiks. Jõulupuud, mida tuuakse jõulude eel kodudesse ja kirikutesse on muuhulgas sümbol sellest, kuidas puu kingib oma elu ja haljuse, et tuua rõõmu ja jagada vaid talle omast lõhna, Selle üle rõõmustades mõistame järele mõeldes, et kaugel ei ole ka aeg, mil me viime kuuse toast välja ja see kuivab või annab veel endast viimase, et muutuda soojuseks meie kaminas või pliidi all. Vana tava järgi säilitatakse kirikusse toodud kuusk, kuni kevadise paastuaja lõpuni, mil selle tüvest valmistatakse rist mis seisab koguduse ees Suurel Reedel.

Jeesus sünnib inimesena. Et tuua oma elu hinnaga rahu meie ja Jumala vahele, mitte meie headuse, vaid selle maailmas ja meis endis valitseva kurjuse lunastamiseks. Meie endi südames ja hinges saabub rahu siis, kui mõistame, et Jeesus on andnud oma elu meie pärast, mida meie ise ei ole ära teeninud.

13. sajandi teises pooles elanud saksa teoloog, filosoof ja müstik ning Pariisi ülikooli õppejõud Meister Eckhart räägib oma jõulujutlustes kristlusele omasest sündimise saladusest mis tunnistab sellest, et kõik see mida me enda ümber näeme on algselt sündinud Jumala mõtteis. Keskajal, mida mõned peavad pimedaks ajastuks,  mõisteti sündimist kolmes tähenduses. Esimene sündimine toimub Jumalas, kus Isa sünnitab igavikus Sõna ehk Logose kui Ainusündinu. Kui igavikus sünnib Poeg, on selle mõju loodud maailmale ilmne, kui igavikus loodu puutub kokku maisega sündides lapsena neitsi Maarjast.  See on suur saladus, mida ei ole lihtne mõista. Kui Maarja ei oleks eelnevalt olnud vaimselt valmis Jumala last vastu võtma, ei oleks ta saanud Jeesust füüsiliselt ilmale tuua.

Kogu see jumalik müsteerium on sündinud  kolmandaks selleks, et Jeesus sünniks meie südame tühjas hällis, et Kristus sünniks igas inimeses, kes tema vastu võtnud. Aga ta sünnib vaid sellises südames, kes teda igatseb ja ootab.

Piiskop Tiit Salumäe näitas mulle paari päeva eest Haapsalu linnas nende sõpruslinnast Petlemmast toodud nulgu, mis oli siinses mullas kasvanud pikaks jõulupuuks. Tänavu Petlemmas jõulupuud ei püstitada, ning ka sealse jõulusõime tegelaskujusid Maarjat, Joosepit lapsukest, karjaseid, härga ja lambaid kujutakse keset varemete välja, olgu selleks siis Hamasi terroristide poolt põletatud uusasunike majad või Gaza sektori purukspommitatud hooned.

Ukraina rahvas seisab silmitsi juba teiste sõjaaegsete jõulupühadega. Rahu, isegi jõulurahu, ei ole. Ka Pühal maal pole rahu. Ilmselt ei näe meie oma elu ajal kõikjale maailma saabuvat rahu, kuid saame teha nii üksikult kui üheskoos, et rahu saabuks meie endi juurde ja püsiks meie maal. Selle eelduseks on teha rahu ka inimeste vahel. Jumala armust õigeksmõistetud inimene kannab endas rahu, isegi kui tema ümber peaks valitsema suurim rahutus. Jeesus ütleb endas avaliku tegevuse ajal oma õpilastele: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”Rm 15:33

Kõik me oleme omavahel inimestena seotud ja oleme kellegagi õppinud samas klassis. Ühel päeval palus õpetaja lastel kirjutada paberile kõigi õpilaste nimed, ning jätta iga nime taha veidi ruumi. Seejärel palus ta igaühel kirjutada iga klassikaaslase nime juurde tema parimad omadused ja kõige sümpaatsemad jooned. Ülesanne ei olnud kerge ja võttis aega terve tunni. Enne vahetunnile minekut korjas õpetaja paberid kokku. Nädalavahetusel kirjutas ta iga õpilase nime eraldi lehele, ning selle juurde kõik tema kohta antud positiivsed iseloomustused klassikaaslaste lehtedelt.

Esmaspäeval sai iga laps endale lehekese kaaslaste positiivsete arvamustega tema kohta. Varsti oid kõigi näod rõõmsad. „Kas tõesti?“ imestas üks kui teine endamisi „Ma ei teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi tähendan! Poleks arvanud, et teised minust nii hästi arvavad!“

Rohkem ei tehtud sellest juttu ja õpetaja ei teadnud, kas sellest õpilaste vahel või kodudes räägiti. See polnudki oluline, kuna ülesanne, et õpilased oleksid sõbralikumad ja rõõmsamad, rahul enda ja teistega, oli täidetud.

Mõned aastad hiljem hukkus üks selle klassi õpilane sõjalisel missioonil. Ka õpetaja läks matustele. Kirik oli täis hukkunud noormehe sõpru. Viimasena jättis jumalaga õpetaja, kus tema poole pöördus üks puusärki kandnud sõduritest: „Kas teie olite tema matemaatikaõpetaja?“ Õpetaja noogutas. „ta rääkis teist tihti,“ ütles sõdur. Pärast matust jäi osa endis klassikaaslasi vestlema. Õpetaja juurde astusid langenud noormehe vanemad. „me tahaksime teile midagi näidata,“ ütles isa taskust rajakotti võttes. „See leiti meie poja juurest. See vist on teile tuttav.“ Rahakotist ilmus välja päevinäinud paberileht, kulunud korduvatest voltimistest, parandatud ja kleebitud. See oli toosama leht, millele õpetaja oli kirjutanud kõik teiste head iseloomustused noormehe kohta. „Me tahtsime teid selle eest tänada,“ ütles noormehe ema. „See leht oli meie pojale väga kallis.“

Endised klassikaaslased tulid lähemale. Üks neiu ütles naeratades: „Minul on oma nimekiri samuti alles, see seisab mu kirjutuslaua ülemises sahtlis.“ Teine noor naine lisas: „Minu mees soovis, et kleebiksime selle oma pulmaalbumisse.“ Kolmas teatas: „Minu oma on mu päeviku vahel.“ Üks meestest võttis taskust märkmiku ja võttis selle vahelt kokkumurtud kulunud lehe. „Kannan seda kogu aeg endaga kaasas,“ ütles ta. „Ma arvan, et kõigil on omad lehed alles.“ Õpetaja oli pisarateni liigutatud.

Teistega koos ja kõrvuti elades unustame sageli, et iga inimese tee lõpeb ühel päeval, ja me ei tea, millal see päeva saabub. Seepärast peaksime neile, kellest me hoolime, seda ütlema – neile teada andma, et nad on meie jaoks erilised ja olulised. Ja tegema seda seni, kui on veel võimalik.

Jõulusündmuses astub Jumal meie keskele ja pakub igaühele oma rahu ja lootust, mis annab kindlust ja turvatunnet. Jõulud on aeg, mil tähistame Jeesuse Kristuse sündi siia maailma. Jõuluööl kõlas inglikuulutus: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ Jumal on austatud, kui inimesed elavad rahus. Jeesus tuli, et vabastada meid pattudest ja lootusetusest ning anda uus elu. Inimsüda, kuhu tuleb Jeesus Kristus, muutub pimeduse asemel valguse, rahu ja rõõmu paigaks. Olgem siis Jumala tõotuse vastuvõtjad ja edasikandjad selles maailmas!