Js 29:17-19 Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks? Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest

pimedusest. Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.

Ameerika kirjaniku Thornton Wilderi romaanis „Kaheksas päev“ ütleb üks tegelane umbes sellise mõtte: Piiblis seisab, et Jumal lõi maailma kuue päevaga ja seitsmendal ta puhkas. Igaüks neist päevadest kestis miljoneid ja miljoneid aastaid. Nüüd on käes kaheksas päev. Meie oleme kaheksanda loomispäeva lapsed. Kaheksas loomispäev on alanud Kristuse sünniga.“

Me pühitseme jõulusid, igal meile antud aastal uuesti. Igal aastal tullakse jõuluõhtul kirikusse, et kuulata jõuluevangeeliumit – igal aastal korduvat ja samas ikka ja jälle imelist lugu, kuidas Jumal sündis inimlapsena maailma.

Aga veel ei ole käes jõuluõhtu. Veel on tõhi jõulusõim meie kirikus kantsli all. Tänavune aasta on eriline, sest jõululaupäev langeb pühapäevale, neljandale advendipühapäevale. Ja jutluse aluseks ei ole veel mitte jõuluevangeelium, vaid kuuldud kirjakohta prohvet Jesaja raamatust.

Jumala rahva ajalugu tunnistab ühelt poolt Jumala mõõtmatust armust ja lõpmatust ustavusest ning teisalt paraku Jumala armastatud rahva sagedasest truudusetusest ja taganemisest. Siiski ei taha Jumal mitte kellegi hukkumist, vaid kingib päästelootuse isegi neile, kes on tõeliselt pimedad ja sõgedad, kelle vaim on eksitatud kas silmakirjatsemise

või enesepettuse läbi, nagu ütleb Jesaja: ka «need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust» (Js 29:24). See kõik ei puuduta ainult Iisraeli rahvast. Jumal valis ja kutsus Iisraeli rahva selleks, et Tema kaudu läkitada Lunastaja kogu inimkonnale. Jumala ainusündinud Poeg Jeesus Kristus, kelle inimeseks saamist me taas tähistame ja kelle tagasitulekut me ootame, on kogu maailma Päästja, kes on meid oma ristiohvri läbi Jumalaga lepitanud ning meile jääva rõõmu ja igavese õndsuse kinkinud. Temas saavad nägijaiks need, kes on seni istunud pilkases pimeduses, ning kuulevad jumalikku rõõmusõnumit need, kelle kõrvad on olnud kurdid. Tema tõstab üles rõhutud ja paneb need, kes õhkavad viletsuses ja vaesuses, rõõmust hõiskama. Tema on Immanuel – st Jumal meiega –, kes päästab oma rahva ja kogu maailma nende pattudest ega keela päästelootust isegi neile, kes elavad veel eksivaimus, vaid tahab, et kõik inimesed võiksid õndsaks saada.

Tänase pühapäeva ning ühtlasi jõululaupäeva teema on - Issand on ligidal. Jõulupühad on ka nüüd tõesti ligidal, juba homme. Advent tähendab aga mitte ainult pühade ootust, see tähendab, et ootame Issandat. Issand on ligidal, kinnitab Paulus – see on tõeline rõõmu põhjus ja allikas. Issand on lähedal ootajale. Ta on lähedal ka praegu, mil on möödas üle 2000 aasta Tema esmakordsest tulekust, sündimisest inimlapsena meie keskele, Ta on lähedal, kui me usume ja ootame Tema teistkordset tulekut. Issand on öelnud, et Ta on iga päev meie juures aegade lõpuni. Ta on ka täna siin, oma sõnas, sakramendis. Küsimus on meis – kui lähedale meie laseme Tal endile tulla, kas ka meie astume Talle ligemale.

Issand on ligidal meile oma sõnas, evangeeliumis, mis tunnistab Jumala armastust selle maailma vastu, meie, inimeste vastu. Aga armastusega kuulub kokku ka risk, oht saada haiget. Ka jõulud tunnistavad riskist, mille Jumal oma armastuses meie vastu on enda peale võtnud.

Jõulud rõõmus sõnum Taevaisa armastusest. Jõulud on sõnum sellest, kuidas Jumal on inimest usaldanud, andnud iseennast inimeste kätte kaitsetu lapsena. Ehk oled sinagi kogenud seda usaldust, mis on väikestel lastel, kui nad meid kallistavad. Jumal annab ennast just sellise väikse ja kaitsetu lapsena inimeste hoolde. Tema annab ennast püha ja patuta mehena inimeste kätte, nagu meie seda oleme. Ta tahab meid aidata. Ta elab meile ette, kuidas inimeseks kasvada ja inimene olla. Ta ootab, et võtaksime ta omaks. Ta tahab meie silmi avada ja meid meeleparandusele tuua. Kuid inimesed löövad ta risti.

Ometi on jõus ka see pühakirja sõna: "Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks." Jumal sündis inimlapsena, et inimesed saaksid Jumala lasteks. Lastele on omane imestus ja imetlemine, täiskasvanute meelest on imestamine pigem naiivsuse tundemärk. Laps võib imestada nii paljude asjade üle, sest tema jaoks on maailm uus ja imeline. Ta peab elu alles tundma õppima. Aga täiskasvanud imestavad harva millegi üle. Me oleme asjadest üle. Kõik tundub nii harjunud ja tuttav. Seletamatute asjade jaoks on täiskasvanutel seletused valmis. Ja ometi, just jõulude ajal tahavad ka ratsionaalsed, praktilised ja asjalikud inimesed olla veidi lapsemeelsed, tunda jälle südames seda puhast imetlust, rõõmu, üllatust, mis oli lapsena. Tunda, et koged midagi erilist ja las see jäädagi saladuseks, mida ei pea seletama, vaid uskuma. Olemine ja olematus on ime, elu on ime, armastus on ime, sest selle taga seisab Jumal, nähtamatu ja kadumatu. Jõuluevangeeliumis on kirjutatud: kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud. Panid imeks ja uskusid, sest muidu ei oleks sõnum Petlemmas sündinud Päästjast hakanud levima – inimeselt inimesele, üle maade ja rahvaste. Uskuda Jeesuse sündi neitsi Maarjast vajab lihtsat usku, et Jumala jaoks pole miski võimatu. Uskuda ja usaldada ja tulla igal aastal jälle mõttes Petlemma, et imestades ja imetledes kummarduda sõime ees. Jõulusõnumi suur ime on ennekõike see, et Jumal usaldab inimest. Tema ei küsi, mida inimene Temast arvab. Tema tuleb ja annab teada, et Tema armastab inimest jäägitult. Tema valvab meie üle päeval ja ööl. Igal hetkel meie eluteel.

Mõned inimesed arvavad, et Jeesusel ei tohiks jõuludega midagi ühist olla, et see on vaid paganlik püha, mida kirik on copy-paste meetodil kasutusele võtnud, on arvamusi, et Jeesus sündis hoopis teisel aastaajal ja tema täpset sünniaastat ei saagi kindlaks määrata. Las see olla. See ei tee tühjaks jõulusõnumit, ei muuda olematuks seda, et Jeesuse sünd oli nii murranguline sündmus, mis poolitas maailma ajaloo, ka nende jaoks, kes ei usu temasse, ka nende jaoks, kes teda risti lõid.

Eks ole imelik, et juba algusest peale ei olnud Jumala jaoks ruumi inimeste keskel? Et vabu kohti ei olnud. Ei ole ruumi ka praegu – paljudes kodudes, kus jõulud on lihtsalt üks lõbus perepüha, koosviibimine. Kuid alati on olnud ja on ka praegu neid, kelle südameuksed on Õnnistegijale valla.

Ühe koguduse noored otsustasid kirikus jõuluevangeeliumi näidendina ette kanda. Nende hulgas oli ka üks erivajadustega poiss. Ta areng oli aeglasem, ta ei osanud lugeda ega kirjutada, kuid oli rõõmuga ikka teiste noortega koos ja nii olid need kirikunoored poisi omaks võtnud. Ja otsustasid näidendis ka talle osa anda, tõsi küll, kõige väiksema ja lihtsama. See poiss pidi mängima üht Petlemma majaomanikku, kelle käest Joosep ja Maarja öömaja küsivad. Ja poiss pidi ütlema kogu näidendis ainult ühe lause: „Teile ei ole siin kohta.“ Ainult üks lause - „Teile ei ole siin kohta.“  Enne etteastet õpetasid noored oma sõpra: ”Mõtle, et kõik toimub päriselt, siis tuleb näidend meil hästi välja!” Saabus jõuluõhtu ja kirik, kus noored pidid oma näidendit esitama, oli rahvast täis. Kui siis näidendis Maarja ja Joosep tulid peavarju küsima, astus poiss neile vastu rõõmsa naeratusega, käed tervituseks laiali: ”Tere tulemast! Tulge sisse! Teid ma just ootasin!”

Ei tea, kuidas näidend noortel lõppes, aga arvan, et just sellise lõpuga oleks see parim jõulunäidend – esimene uks, millele koputatakse, avatakse rõõmsalt ja külalislahkelt. See poiss tegi täpselt nii, nagu noored teda õpetasid – ta kujutas ette, et kõik toimub päriselt. Ja kui tõesti otsitakse kodu ja kohta Kristusele, siis oli tema vastus kõige õigem ja kohasem.

Olen mõnda aega saanud meie kirikus teenida intellektipuudega inimesi ja võin kinnitada, et reeglina on nad just sellised nagu see poiss – oma lihtsa usuga siirad ja rõõmsameelsed, seda võiksime meie kõik neilt õppida.  Just selliste inimeste kohta käivad prohvet Jesaja sõnad: Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.

Tuntud jõululaulus on sõnad: Nii vaikselt tuleb Tema ka täna sinna veel, kus südametes asumas on õige lapsemeel.

Jumal ligineb taas meile. Ta on üle kõikidest vastuoludest ja sõjakatest hoiakutest, mis on inimeste elu üle võimust võtnud. Ta läheneb meile kõigile – ka vastutõrkuvatest, Jumalat häbenevatest hoiakutest hoolimata. Lihtne jõulusõnum ühendab taas rahvad ja maad. On jõululaupäeva hommik, oleme pühade lävepakul. Jõulupühad on imede aeg, on andestuse aeg, on Ühe Püha Kiriku aeg. Aamen.

 Tiina Ool