Jh 12: 37-43

Johannese evangeeliumi 12. peatükk juhatab sisse Jeesuse maise elu viimase nädala. Tema Jeruusalemma saabumisele eelnes Laatsaruse surnuist äratamine ning Jeesuse võidmine Betaanias oma peatse surma ettekuulutusena. Kuigi Ta oli Jeruusalemmas käinud varemgi, on Tema nüüdne sealviibimine eriline: Ta on tulnud selleks, et viia lõpule oma töö, s.t kannatada, surra ja üles tõusta.

Pärast seda, kui Jeesus oli variseride pahameelt pälvides pidulikult Jeruusalemma sisenenud, kõneles Ta rahvale Teda peagi ees ootavast «kirgastamisest», tõotades, et kui Ta «maa pealt ülendatakse», siis Ta tõmbab «kõik enese juurde», ning kinnitades neile, kes tahavad olla Tema jüngrid ja Talle järgneda, et nad peavad olema valmis oma elu kaotama, nagu Temagi nisuivana maasse langedes ja surres, et kanda palju vilja. Jeesus lõpetas rahvale kõnelemise manitsuse ja hoiatusega: «Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.» (Jh 12:35) Seejärel tõdeb evangelist mõtlemapanevalt: «Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis endid nende eest.» (Jh 12:36) Järgnevad sündmused näitavad, et siin ei peeta silmas mitte niivõrd enese füüsilist, kuivõrd vaimset peitmist – Jeesus oli inimeste eest «peidetud» nende oma uskmatuse tõttu, mis oli nende silmad pimestanud, meele sõgestanud ja muutnud nende südame kõvaks.

Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Marek Roots on viimase nädala sündmuste mõeldes tõdenud: ”Elusündmused ise tuletavad meile meelde, et inimeste peale ei tasu panna liiga suuri lootusi. Seal, kus seda on ülemäära tehtud, on tagajärjeks ikka pettumused ja kibestumine. Põhjus ei ole inimeses kui Jumala loodus, vaid inimeses, keda patt on rikkunud.  Ma arvan, et seegi on Jumala arm, kui Ta laseb langeda petlikel lootustel inimeste peale. Pole ju mõtet rajada varisevale liivale, kui võiksime rajada kindlale kaljule“.

Nagu Jumal ei läkitanud oma prohveteid mitte niivõrd selleks, et kuulutada oma rahvale hävingut, kuivõrd selleks, et anda neile võimalus meelt parandada ja pääseda, nii ei ole Jumal ka «läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks» (Jh 3:17). Eriti selgelt tuleb see esile Jesaja raamatu 53. peatükis, kus kõneldakse Jumala kannatavast sulasest, kellena Jeesus end peagi avalikuks teeb.

Jeesuse senistest tunnustähtedest suurim oli Laatsaruse äratamine surnuist. Juutide reaktsioon sellele oli mitmetine: oli neid, kes hakkasid Temasse uskuma, oli lihtsalt uudishimulikke, oli aga ka neid, kes otsustasid, et kätte on jõudnud viimane aeg Jeesusest lahti saada: «Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame Ta rahule, hakkavad kõik Temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.»

Evangelist Johannes näitab prohvet Jesajat tsiteerides, et see kõik oli ette teada – siingi on tegemist evangeeliumiga, kuna kõike ette teades ei jätnud Jumal sellegipoolest tegemata seda, milleks Ta oli oma Poja läkitanud, hoolimata inimeste mõistmatusest ja vaenulikkusest, täpselt nii, nagu prohvet oli ette kuulutanud: «Ta arvati üleastujate hulka; Tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.» (Js 53:12) Juutide ja rahvajuhtide, vaenulikule suhtumisele vastas Jeesus ohvrimeelse armastusega, nähes oma tõelist kirkust ja enda ülendamist eneseandmises ristil.

Jeesus oli küll öelnud, et ükski ei saa tulla Tema juurde, kui teda ei tõmba Isa, ent Ta oli ka kinnitanud, et Isa on andnud kõik Tema kätte ning kõigil, kes Ta vastu võtavad ja Temasse usuvad, on võimalik saada Jumala lapseks ja pärida igavene elu..

Probleemiks polnud see, et juudi juhid ja ülemad, polnud võimelised Jeesuses ära tundma Messiat ja Temasse uskuma, vaid see, et nad kartsid jääda ilma ühiskondlikust heakskiidust ja oma positsioonist ning osutuda kogudusest välja heidetuiks: «Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.» (Jh 12:42j)

Jeesus oli juba varem öelnud: «Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?», seostades selle otseselt küsimusega, kas Ta võetakse vastu kui Jumala Poeg või mitte: «Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu.» Nii Jeesuse sõnad kui iseäranis teod – teod, mis tunnistasid, et Ta oli Isa, s.t Jumala läkitatu – oleksid pidanud kõiki veenma ja Temast kui Jumala Pojast tunnistust andma. Oli neid, kes seda tegid, aga paraku oli ka neid, kes – isegi, kui nad salamisi uskusid Jeesusesse – ei julgenud Temast tunnistust anda ning oma elu armastades kaotasid selle (vrd Jh 12:25).

Jeesus ise kinnitab, et Temasse uskumine võrdub uskumisega Tema Isasse, ning et Tema missiooniks ei ole mitte maailma üle kohut mõista, vaid maailm päästa, sest Ta on «tulnud valguseks maailma», et ükski, kes Temasse usub, «ei jääks pimedusse» (Jh 12:46). See, mis pimedaile ja sõgedaile on pahanduseks ja komistuseks, on neile, kes usuvad ja usu läbi nägijaiks saavad, päästeks ning igavese kirkuse valguseks ja rõõmuks.

Täna pühitseti Kuressaare Nikolai õigeusu kirikus preestriks koguduse senine diakon Paavo Paul Pihlak preestri nimega Paulus. Need, kes osalesid  EV aastapäeva jumalateenistusel Kuressaare kirikus, kuulsid teda kõnelemas muuhulgas sellest, kuidas nende juures on elanud Ukraina pere, kes otsustas siiski vaatamata ohule kolida tagasi oma rahva juurde, saates sealt telefonitervituse oma Eesti sõpradele mida kuulsid ka kirikulised. Kui otsisin tänase päeva puhul heale tuttavale tänase olulise päeva puhul sobivat kingitust, pakkus kirikuvalituse töötaja välja, et see võiks olla Ukraina kultuurikeskuse legendaarse kunstniku Anatoli Ljutuki loodud graafika Püha Gabre Manfras Kiddus, janukustutajast. Pildil on kujutatud pikkade juustega pühakut, kelle silmist langevad pisarad mida ta kogub kaussi. Kui ma mõtlen vanale kunstnikule endale, tõuseb minu silmade ette oma rahva laste pärast pisaraid valav isa, kes on teinud ja teeb kõik selleks, et tema rahva liikmed saaksid hoitud ja lohutatud.

Pühaku legend ütleb, et ta olevat elanud 365 aastat, millest 100 aastat ususaadikuna Egiptuses. Teda esindavad metsloomad, kui ta ületas 60 lõvi ja 60 leopardiga kõrbe ning kuulutas metsloomadele rahu. Oma teekonnal leidis Gabre Manfras Kiddus sureva linnu, kellel ta lasi oma silmast juua enda pisaraid päästes sellega linnu elu. 

See võib olla ilus lugu, kuid on tõsi, et rohkem kui meie sõnad kõnelevad meie teod ja elu. Kui me tunneme kaasa loomadele ja lindudele, kui palju enam peaksime seda tegema inimeste puhul. Kui me suudaksime näha, kui paljude inimeste silmadest langevad hetkel pisarad ei suudaks me ometi mõista kogu nende poolt kogetavat valu. Kui me aga tunneme kaasa või aitame kasvõi ühte nende hulgast oleme teinud seda mida õpetas meile ka Jeesus: armasta oma ligimest nagu iseennast. Tema oi see kes armastas meid surmani ja ei valanud üksnes oma pisaraid vaid ka oma vere, et meie võiksime elada tea läbi. Sellest tärkavast elust oleme kutsutud täna osa saama ka meie kui koguneme üheskoos armulauale, et võtta vastu Kristust ennast, kelle armastusest ei suuda meid keegi lahutada.