Jutlus  Mk 9: 17-29

Samal ajal, kui Jeesus viibis koos Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega muutmismäel, olid ülejäänud jüngrid tegelemas inimestega, kes olid Jeesust otsides nende juurde tulnud. Üheks neist oli õnnetu isa, kes lootis, et Jeesus – või tema jüngrid – saavad teda aidata ja ta poja teda vaevavast ja hukata ähvardavast kurjast vaimust vabastada. Jeesuse jüngrid ei suutnud seda, ja hiljem, pärast poisi tervendamist oma jüngritele antud seletuses annab Jeesus mõista, miks nad seda ei suutnud: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.» (Mk 9:29)

Palve on hüüdmine Jumala poole, enda suunamine Jumalale, enda üleandmine Tema meelevalda, teades ja tunnistades, et ilma Temata ei suudeta midagi. Õige palve saab võrsuda üksnes usust ja usaldusest ning selle oluliseks eelduseks on loobumine toetumisest iseendale. Kurjast vaimust vaevatud poisi isa sõnad ei kirjelda mitte ainult üht konkreetset olukorda, vaid on põhimõttelise tähendusega: iseenesest ei olegi me suutelised selleks, mis on üksnes Jumala meelevallas.

Jeesuse jüngrid muutmismäe jalamil sarnanevad Aaronile, kes sellal, kui Mooses oli mäel Jumalalt Seadust vastu võtmas, tegi tema juurde tulnud rahva nõudmisel seda, mida ta oskas ja suutis n-ö iseenese tarkusest: kogus rahvalt kokku kõik nende kulla ja valmistas valatud vasika, üteldes: «See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja.» (2Ms 32:4) Kui Mooses talt pärast mäelt alla tulemist selgitust nõudis, üritas Aaron ennast välja vabandada öeldes: «Ja mina ütlesin neile: Kellel on kulda, rebigu ära! Ja nad andsid selle minule, mina viskasin tulle ja välja tuli see vasikas.» (2Ms 32:24)

Aaroni sõnadest ilmeb et ilma Jumalata toimides ning omal jõul ja oma tarkusest probleeme lahendada püüdes kipubki nõnda juhtuma, ja enamasti selgub üsna pea täpselt see, mida keeletust vaimust vaevatud poisi isa ütles ilma Jeesuseta tegutseda üritanud jüngrite kohta: «Nad ei suutnud!»

Jeesuse vastus on suunatud ilmselt nii jüngritele kui ülejäänud rahvale: «Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?» (Mk 9:19) See oli etteheide, mida Jeesusel tuli ühel või teisel viisil ikka jälle teha, ka jüngritele ja isegi pärast oma ülestõusmist: «Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid Teda näinud pärast Ta ülesäratamist.» (Mk 16:14)

Kuigi Jeesuse sõnad võisid tunduda tõrjuvatena, käskis Ta siiski poisi enda juurde tuua, andes seeläbi mõista, et Ta tahab teda aidata. Niipea, kui poiss Jeesuse juurde jõudis ja Teda nägi hakkas poissi vaevav vaim oma jõudu näitama. Varen toimunu kohta tõdeb isa: «See vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata.» (Mk 9:22)

Tegemist oli tõsise ohuga lapse elule, ja sellisena kehastab poiss tervet langenud inimkonna õnnetut ja lootusetut olukorda: lapsepõlvest peale on ta olnud kurja meelevallas, suutmata sellest vabaneda ja midagi enda heaks teha.

Õnnetu isa ütles Jeesusele: «Kui Sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!» (Mk 9:22) Neid sõnu kirja pannes ei saanud evangelist mõelda ainult tollele isale ja tema pojale, vaid see «meie» hõlmab kõiki. Nagu ka Jeesuse vastus hõlmab kõiki: «Kõik on võimalik sellele, kes usub!» (Mk 9:23)

Ka omapärane usutunnistus, mis nüüd järgneb, on ilmselgelt midagi enamat kui vaid oma lapse pärast meeleheitel oleva isa ahastav palve: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!» (Mk 9:24) Siin seatakse teineteise kõrvale – ja mingil määral vastandatakse teineteisele – ühelt poolt usk kui usaldus ning teiselt poolt usk kui veendumus. Usaldus on isal olemas – või vähemalt valmisolek anda ennast ja oma poeg täielikult Jeesuse meelevalda. Veendumust tal aga ei ole, mõistmisest rääkimata. Sellisena ei ole see isa kaugel ei Jeesuse jüngritest ega meistki tänapäeval – ning küllap just siin vajas kinnitamist ka Markuse evangeeliumi kirjutamise ajal elanud kristlaste põlvkond.

Nii kõnealuses loos kui mujal näitab Markuse evangeelium, et usaldus eelneb veendumusele ning veendumus saab võrsuda usaldusest. Usk on Jumala tegu ja Püha Vaimu and ja ebausk meie inimlikkus ja patusus. Kui Jeesus astub meie ellu, tõrjub usk ebausu kõrvale samamoodi nagu valgus võidab kaotab pimeduse.

Jeesuse jaoks on isa usk – kui meeleheitest ja viimsest lootusest ajendatud usaldus – piisav ning Ta aitab teda ja ta poega. Kohe selgub, et mitte kõigil ei ole aitaja suhtes samasugust usku või usaldust nagu tollel isal: kui vaim poisist kisendades ja teda raputades välja läks ning poiss seejärel otsekui surnuna liikumatult lamama jäi, ütlesid paljud, et «ta suri ära»

Evangelist ei nimeta sedagi aga asjata, vaid täiesti selge sõnumiga: poiss kehastab kogu langenud inimkonda ning teisiti kui surres ei ole tal võimalik terveks saada: ta on surnud maailmale, patule ja surmale, sest Jeesus «võttis ta käest kinni, tõstis ta üles, ja ta tõusis püsti» (Mk 9:27).

Evangelist kasutab siin samu sõnu, mida ka Jeesuse surnuist üles äratamisest ja ülestõusmisest rääkides. Nii on nüüd see poiss – langenud inimkonna kehastusena – koos Jeesusega ja Tema väe läbi surnuist üles tõusnud. Kui seni kurja vaimu meelevallas olles ähvardas teda hukatus, siis nüüd on ta päästetud. Oluline on meeles pidada, et pääsemine ei ole võimalik ilma surmata – ei Jeesuse surmata ega koos Temaga suremiseta : «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?» (Mk 8:34jj.)

Tänasega jõuab lõpule pikk lubaduste andmise periood, mille tulemusi võib oodata südaööks. Enamik lubadustest on tõotanud meid päästa paljudest asjadest ja tuua meile nii isiklikku kui ühiskondlikku hüve. Peapiiskop Urmas Viilma on soovitanud igal kristlasel oma südametunnistusele toetudes asetada kõrvuti iga erakonna lubadused, mis on kristlike kirikute tööd ja kristlikke väärtusi toetavad, nende lubadustega, mis on täiesti vastupidise suunaga või lihtsalt neutraalsed. Nõnda kaaludes saab igaüks jõuda otsusele, kas valimistel antud hääl toetab ühiskonna arengut ka kristlikus vaates või ainult ilmaliku maailma ja ainelise toimetuleku vaates, jättes usku ja moraali puudutavad teemad lausa ühiskondliku elu ääremaadele. Kristlaste ja kirikute koht ei ole ühiskondliku elu ääremaadel, vaid selle elu keskmes, et oma usu, tegude ja eelkõige ligimesearmastuse kaudu kuulutada Kristust ennast maailmas, kuhu ta meid läkitas.

Ennast Jumala kätte usaldades, oma lootusetut nõtrust tunnistades ja üksnes Tema armule lootes võime teada, et oleme päästetud. Selleks peame koos Kristusega surema – maailmale, patule, kurjale ja surmale –, ent kui me koos Kristusega sureme, siis me ka elame koos Temaga.