Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. 5 Ms 32:36

Loetud piiblisalm on osa Moosese lahkumislaulust 5. Moosese raamatu lõpuosas. Prohvet on andnud võimu üle oma järeltulijale Joosuale, ta jagab nüüd viimaseid õpetussõnu ja õnnistab Iisraeli suguharusid, seejärel läheb ta Nebo mäele ja sureb seal 120-aasta vanusena. Sealt mäelt saab Mooses heita pilgu tõotatud maale, üle Jordani aga Jumal teda minna ei lase. Mooses saab surra rahus, aga siiski pagulasena, nagu ta vend Aarongi, sest nad ei ole olnud alati truud oma Jumalale.

Sõnapaar „tõotatud maa” on ilmselt tuntud ka neile, kes Vana Testamenti väga hästi ei tunne. Käisin hiljuti kinos vaatamas sellenimelist filmi, mille peaosas mängis Mads Mikkelsen. Arvustustes Taani „Tõeks ja õiguseks” kutsutud filmi sündmused leiavad aset 18.saj. kuningas Frederick V ajal, mil kutsuti neid, kes soovisid maaomandit, üles harima Jüütimaa suuri viljatuid välju. 

 Peategelase trots oma varatu päritolu suhtes ja usk oma jõusse on suur, kuigi tal tuleb kannatada kohaliku mõisniku sadistlikku omavoli, tühermaal tegutseva röövlijõugu rünnakuid ja ilmastiku stiihiat. Kui aga lõpuks „tõotatud maa” ja aadlitiitel kätte võidetud, seisab peategelane küsimuse ees, kas kõik saavutatu kaalub üles halba südametunnistust, mida ta on kogunud rühkides seatud eesmärgi nimel, aga eksides samas rängalt oma lähedaste suhtes.

Jumalarahva sõnakuulmatus ja karistamine on üheks 5. Moosese raamatu teemaks, aga sellesse on põimitud ka Jumala arm, millega ta oma rahvast kutsub. Ka Moosese lahkumislaulust leiame Jumala ja tema õpetuste, au ja tegude täiuslikkuse, ustavuse ja õiglase kohtumõistmise ülistamist, millele vastanduvad inimese eksimused ja libastumised.

Kõige olulisem on aga, et rahvas ei tohi kaotada mälu: ta peab mäletama, mida nende isad on rääkinud Jumala suurtest tegudest, juhtimisest ja hoolitsusest. „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!” (5Ms 32:7). Kui rahvas läheb vaimult tõrksaks ja lihavaks, kaasneb sellega unustamine, rahvas unustab ja hülgab Jumala, oma kaitsekalju ja see viib omakorda ebajumalakummardamisse. Mäletamine ja meenutamine on usu seisukohalt ääretult olulised.

Tänase pühapäeva teemaks on „Jeesus äratab usule”. Kui usku saab äratada, siis annab see lootust, et meis on eeldusi - usulist mälu, midagi varasemast, mis ootab taasavastamist. Seda juhul, kui me ei ole läinud uhkeks, vaimselt tõrksaks ega arva, et meil ei ole midagi minevikult ja läinud põlvedelt õppida. Meenutamine ei ole ainult Vana Testamendi teema, see on aktuaalne igal ajal, ka täna meil Eestimaal ja kogu Läänemaailmas. Miks me ei taha mäletada ja väärtustada oma esivanemate usku ja kristlikke juuri, Jumala suuri tegusid meie rahva juures? Meie mälu vajab ülesäratamist.

Uinunud usk ei ole pelgalt ettekujutus, on ju inimloomuse kohta öeldud, et see on religioosne, inimene on homo religiosus. Meis on piisavalt palju teadmist, et tunnistada Jumala olemasolu, kes on universumi looja. Meie südametunnistus on võimeline eristama head ja halba, midagi on meisse sisse kodeeritud, mis aitab meil Jeesuses Jumalat ära tunda.

Ka need inimesed, kellest oli juttu tänases evangeeliumis, kes olid tunnistajateks Jeesuse imeteole ja kuulutusele, toetusid oma esiisade usule ja pühadele kirjadele. Kokkupuude Jeesusega äratas nendes teadmise: jah, sellest on pühades kirjades kirjutatud, Jeesus on Jumala tõotuste täitumine.

Usk on küll and Jumalalt, me ei saa seda inimlikult ise luua, aga me saame seda andi põlvest põlve edasi anda. Nii nagu Mooses oma järeltulevatele põlvedele, nii ka meie oma lastele ja lastelastele.

Jeesuse poole pöörduti sõnaga Õpetaja (hbr rabi), kuigi see väljend talle eriti ei meeldinud. Õpetajaks olemine ja õpetamine on läbi aegade olnud austusväärne amet. Hiljuti kuulsin, et ühe tuntud õpetaja lahkumise puhul kirjutasid mitmed tema õpilased leinakuulutusse Õpetaja (suure algustähega). Ajaleht parandas need kõik väikeseks algustäheks – tuleb välja, et tänapäeval ei saa õpetaja olla suure algustähega (nagu ka Piibel-piibel jms). Ometi vajame selliseid õpetajaid oma ellu, meie usu alused võivad olla ärkvel või magada, aga kui unustame oma juured, unustame ka selle, mis meid toidab. Siis jääb rahva jõud väikseks ja ei ole enam orja ega vaba, nagu kirjutab Moosese laul.

Igatsedes Jumala armu, peaksime mõtlema sellele kui abikäele. Arvan, et meil kõigil on kogemus, kui oleme tagasi lükanud siira abipakkumise, arvates, et me tuleme ise oma probleemidega toime. Kui me siis ikkagi hätta jääme, hakkab meid huvitama, kas abipakkumine on veel jõus või mitte. Jumala armu pakkumine Jeesuses Kristuses on õnneks jõus, me elame armuajas. Meie teod ja eksimused ei tee meile küll au, aga Jumala soovi meid aidata ja päästa ei ole see kõigutanud. Tema tahab meid aiadata, äratada meis elutoovat usku ja armastust, tugevdada meie juuri, et saaksime osa ka oma esiisade usust ja tarkusest. Aamen.