Jeesus ütleb: „Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik,
mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud,
mis meie kohus oli teha.“ Lk 17:10
Tänase pühapäeva teema „Teenimatu arm“, on kirikuaasta kalandri ja kuulutuse seisukohalt üks olulisemaid teemasid. Nimelt eristab Jumala armu mõiste ristiusu teistest usunditest. Kuigi ka näiteks islamis peetakse Jumalat armulisena, mõistetase seda pigem halastusena. Selles ei saa Jumala andestuses ja päästes olla kunagi kindel.
Ristiusus põhineb arm Jeesuses valmistatud lunastusel ja lepitussurmas. Apostel Paulus kirjutab korintlastele: „Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi“. 2 Kr 5:19
Pühapäeva evangeeliumist jääb mulje, nagu nõutaks meilt üleliia palju. Teenijale ei piisa sellest, kui ta on terve pika päeva rasket põllutööd, vaid õhtul jätkub tema töö veel oma isanda teenimisega. Selle kõige eest ei peaks ta ootama mingit erilist tänu.
Teenija kohta kasutatakse siin sama sõna, mis tähistab samas ka orja. Orja või teenijana tegutsemine oli toona midagi, mis oli loomulik ja mille üle keegi ei imestanud. Meie keelruumis on orjal pigem negatiivne tähendus, aga toona oli orjana töötamine võimalus elatada nii ennast kui oma peret. Juutidel oli koguni eraldi seadus, kuidas tuleks orjadesse suhtuda ja millised on nii isanda kui orja õigused. Tõsi on muidugi see, et ori oli tema isanda omand. Maailma ajaloos on olud pikk periood, kus varandust liigitati kolmel moel, liikuv, paigalpüsiv ja rääkiv vara.
Jeesus võrdleb inimese ja patu suhet orjusega öeldes: Kes teeb pattu, on patu ori“. Paulus räägib sellest, kuidas ühe inimese ehk Aadama kaudu tuli maailma patt, seejärel surm, mis puudutab kõiki inimesi, kuna kõik on pattu teinud. (Rm 5:1) Nii oleme oma olemuselt inimestena orja olukorras, ehk orjuses. Me peaksime tegema või täitma kõike, mida Jumal meilt oma seadustes nõuab, nagu näiteks 10 käsus, mis on kokku võetud armastuse kaksikkäsus: „Armasta Issandat oma Jumalat üle kõikide asjade ja ligimest nagu iseennast.“ Jeesus ütleb mäejutluses: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Mt 5:48
Kas me siis oleme teinud kõik, mida Jumal meilt eeldab? Kas me saame öelda Jeesuse üleskutse valguses: me oleme teinud kõik, mida me oleme pidanud tegema? Pigem peame tunnistama, et tõenäoliselt ei saa me nii öelda.
Kõik meie teod on, päästmisega võrreldes, Jumala ees tühised. Sageli kuuleme sellist õpetust, et Jumal võtab meid vastu sellistena nagu oleme. See on küll tõde, kuid mitte kogu tõde. Selleks, et Jumal võtaks meid vastu, vajame me esmalt tema armu ja andeksandmist. II Maailmasõja aegse natsirežiimi poolt vahistatud ja 1943 aastal Flossenbürgi koonduslaagris hukatud Saksa vaimulik ja teoloog Dietrich Bonhoeffer on öelnud: „Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, pattude andeksandmise kuulutus ima pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.“
Austraalia õigeusu kiriku piiskop Makarios Griniezakis on oma raamatud „Andestamise jõud“ öelnud meeleparanduse kohta järgmist: „Inimene on kutsutud kahetsema oma ebatäiuslikkust ja puudusi, kõike seda, mida ta oleks võinud teha, kuid ei teinud. Ta peab kahetsema selle pärast, kuhu ta on jõudnud ning kritiseerima – alandlikus vaimus ja ilma meelt heitmata – halba iseendas, mitte aga ligimeses. Ta peab tajuma ja suutma ohjeldada sellist olukorda iseendas, mis teda jätkuvalt kallutab kaduvuse ja patu poole. Ka Kristus kuulutas eelkõige patukahetsust: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ Mt 4:17 Kristus ei tulnud maa peale selleks, et õpetada religioosset, vaimulikku või joogatehnikat, vaid selleks, et meile õpetada patukahetsust ja armastust, mis on seotud vahetult meie ligimesega.“
Kristliku armumõiste juurde kuulub alati Jeesuse lunatussurmas toodud pääste pattudest, surmast ja kuradi meelevallast. Paulus kirjeldab seda, kuidas me saame sellest koormast vabaks ning pärime lapse seisuse: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.6 Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija.“ Gl 4:4-7a
Kuna arm on oma olemuselt teenimatu, on see sama kõigile ja kõiksugustele inimestele, kes soovivad seda vastu võtta. Arm ei küsi, kui õnnestunud või ebaõnnestunud keegi on. Luuka evangeeliumis on Jeesuse jutustus kadunud pojast. Poeg otsustas pöörduda tagasi oma isa juurde, vaatamata sellele, et oli oma isa enda mõttes juba maha matnud, ning temalt saadud päranduse ära kulutanud. Poeg mõtles, et isa ei saaks teda enam oma pojaks tunnistada, aga ehk võtaks ta teda tagasi palgalisena. Aga isa võttis teda vastu sõnadega: „Sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Lk 12:24
Jumala lapseks saadakse armust, usu kaudu ja Jumala lapsena alatakse armust usu läbi. Me ei ole Jumala palgalised. Kui me teeksime kasvõi kõikvõimaliku, kuni oma usu tunnistamiseni vere hinnaga, ei koguks me sellega Jumala ees mingeid teeneid.
Kristlane on kutsutud teenima ja mitte tüdima head tehes. Paulus ütleb väga kaunid ja tähendusrikkad sõnad: Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.“ Ef 2:10
Me peaksime Jumala ees küsima, mida tema tahab, et me teeksime, kus või millega ma saaksin teda teenida. Tema on kinkinud meile igaühele erilisi ande ja omadusi. Ta on võimaldanud meid käia koolis ja omandada töökohti. Igaühel on oma kutsumus tema ettevalmistuse ja kogemuse kaudu. Milline iganes see töö ka ei oleks ja mitte üksnes palgatöö, vaid näiteks ka laste kasvatamine kodus. Me ei kujuta ju ette, et vanemad hakkaksid streikima, et nad ei jaksa enam oma laste eest ööpäeva ringselt hoolitseda. Selleks ongi perekond isa ja ema, ning kui ühe neist mingil põhjusel ei ole, on ühel inimesel lapse või laste eest hoolitseda väga raske, kuid ta teeb seda siiski iseennast unustades, kuna ta armastab oma last või lapsi.
Inimesed teevad meie ühiskonnas väga palju vabatahtlikku tööd. Kirikus ja kogudustes on see peamine tegutsemise viis, kus ei loeta tunde, kuna see on inimese südame soov teenida oma Issandat. Kuressaare koguduses tegutses aastaid kiriku perenaise kõrval, kes töötas ennast säästmata ka vabatahtlik perenaine, kes hoolitses kiriku puhtuse ja korrashoiu eest. Kuulsin teda ükskord tunnistamas, et see on talle antud võimalus Jumalat teenida. Küllap teeb meist igaüks midagi, kus me andes saame ise rohkem kui saades. Kohustus ja distsipliin on hea vastukaal meie veidi laiskusele kalduvale loomusele, kuid südamega tehtud asjad on need, kuhu me anname oma hinge ja südame.
Tänapäeva on väga oluline ka vaimuliku teenimise töö seal, kus inimesed ei tunne, kas veel või enam sõnumit tegelikust armust ja andestusest. Evangeeliumi saab teenida ka seda toetades oma vahenditega.
Laenates veelkord piiskop Makarios Griniezakist: „On väga tähtis, et me kasvataksime armastust Jumala ja ligimese vastu nii, et see oleks vaba mistahes vastuteene soovist, isekusest, füüsilistest vajadustest, ebasümpaatiast ja vihast. Seepärast rõhutas ka Kristus, et me peame armastama Jumalat kogu oma hingest ja ligimest nagu iseennast. Mt 19:19 Me kõik mõistame, et see soovitus ei ole juhuslik. Jumal näitab meile armastust, mis lähtub kogu meie olemusest, meie hingest, ja on suunatud teisele inimesele, kes on otsekui meie ise.“
Aga küllap peame siis kui oleme ka kõik teinud ütlema: Me oleme tühised sulased, kes vajavad iga päev armu ja andeksandmist.