Tänase pühapäeva teemaks on «Jeesus äratab usule». Jeesuse avalik tegevus on alanud ning Ta ilmutab õpetades ja haigeid parandades oma jumalikkust, äratades nõnda usku Temasse kui kõigi inimeste aitajasse ja päästjasse sõltumata nende rahvusest, vanusest, soost või positsioonist.

Apostel Pauluse ikoon

Mida keegi nimetab imeks? Küllap peab enamik imeks midagi mida ei ole võimalik mõista või mis jääb meie senisest kogemusest väljapoole. Tavaliselt seostame seda mingi sündmuse või nähtava ja tajutava kogemusega millest me saame ise osa aga mis ei lähtu meist endist.

Üks mees rändas pika tee mööda meresid ja maid, et oma silmaga veenduda kuulsa meistri erakordsetes võimetes. Lõpuks kohale jõudnud, küsis ta meistri õpilaselt: ”Milliseid imesid on meister korda saatnud?” ”Sõltub sellest, mida pidada imeks,” kõlas vastus. ”teie maal on kombeks pidada imeks seda, kui Jumal täidab kellegi tahet. Meie maal loetakse imeks seda, kui keegi täidab Jumala tahet.”

Sellest võiks arvata, et suurim ime ei ole midagi meie arvates erakordset vaid erakordne on see kui me suudame olla siirad ja lapsemeelsed ning uskuda seda mida Jumala sõna on meile kinnitanud.

Evangeelium ei ole mitte ainult kuulutus Jumala päästvast väest Jeesuses Kristuses, vaid see on «Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub» (Rm 1:16). Kuna «õige elab usust» (Rm 1:17), seisneb see vägi eeskätt selles, et evangeelium sünnitab usku.

Üks väike tüdruk küsis suurelt vennalt: Mis on armastus?” Suur vend vastas: ”See on see, kui sa iga päev näppad minu portfellist šokolaadi ja min panen sinna ikka ja jälle uue asemele.”

Jumal ei tühista oma tõotusi ega võta neid tagasi, vaid kasutab isegi oma meie kangekaelsust ja selleks, et teha midagi uut ja senisest veelgi suuremat: Ta kingib oma pääste kõigile kuni ilmamaa äärteni.

Peatuses sisenes bussi vana mees, käes imeilus suur lillekimp. Teisel pool vahekäiku istus tütarlaps. Ta vaatas ikka ja jälle rauga süles puhkavaid kauneid lilli ega suutnud oa pilku lahti kiskuda. Kui tuli mehe peatus ja ta hakkas maha minema, asetas ta äkki lilled tüdruku sülle. ”Näen, et sa armastad lilli,” ütles ta tütarlapsele. ”Arvan, et mu naisel oleks hea meel need sulle kinkida. Ma ütlen talle, et andsin lilled sulle.” Jahmunud tütarlaps pomises kohmetult tänusõnu, kinkija aga oli juba bussist väljunud. Läbi akna nägi tütarlaps vana meest sisenemas väikese kalmistu väravast.

Jumal osutab meile oma armu sellega, et ta on kinkinud meile selle mida me ise ei ole ära teeninud, aga mille eest on keegi teine maksnud kallist hinda oma eluga. Kinkigu Jumal meile selle mõistmist ja oskust olla selle eest tänulikud.