Kõigis pühapäeva pühakirjatekstides peegeldub lootus Jumalale ning enda usaldamine Tema väe ja armu hoolde. Korintose kogudusele läkitatud kirjas näeb apostel Paulus ka katsumusi ja ahistusi endid jumalike armu- ja päästevahenditena, mille kaudu Jumal suunab inimest panema oma lootust Tema peale ka kõige olulisemas, s.t igaviku palge ees seistes. Viimselt on kogu inimese elu siin maailmas taoline katsumus, millest võib meid välja tõmmata üksnes Jumal, kes surnuid üles äratab.

Eelmisel nädalal tähistati Apostel Pauluse pöördumispäeva ja eraldi tema õpilaste Timoteose ja Tiituse päeva, kellele Paulus on läkitanud ka nende nimelised kirjad. Nii nagu Paulus ise on juudiusu järgmises tuline, on ta seda kuni oma elu lõpuni ka innukas Kristuse sulane. See mis ta enne tundis või teadis Jeesuse kohta, kelle järgijaid ta aktiivselt taga kiusas, muutus ühe hetkega kui Kristus talle end ilmutas pimestavas valguses teel Damaskusesse. Kristuse ja kristlaste taga kiusajast sai tema ustav järgija üleloomuliku ja isikliku ilmutuse kaudu mille läbi ta õppis tundma väelist ja elavat Jumalat, kellel on meelevad nii elavate kui surnute, nii aja kui igaviku üle.

Timoteos oli Pauluse tuntuim õpilane, kes oli samaaegselt nii tähelepanelik kui julge. Nende omaduste pärast võttis Pauluse teda kaasa oma teisele misjonireisile aastal 50. Timoteos oli sündinud Lystras, kus Paulus kohtas teda oma esimesel retkel, olles üks esimestest, kes selles paigas uskus evangeeliumi. Tema vanaema Lois ja ema Eunike olid kavatanud teda rangelt juudi traditsioonis ning õpetanud armastama pühakirja. Kristalseks saamise järgselt järgnes ta Paulusele paljudesse linnadesse ning oli koos temaga koos Roomas Pauluse esimese vangistuse ajal. Temast sai Pauluse käskjalg tema ja varem loodud koguduste vahel. Timoteos tegutses aastatel 63-66 Efesose piiskopina kuhu Paulus saadab talle kaks kirja. Teises palub ta Timoteost tulla Rooma ja võtta kaasa sooja kuue, sest talv on külm. Timoteos oli ka Pauluse märtrisurma tunnistaja, mille järel ta naasis Efesosse kus ta ise suri märtrina aastal 97.

Pauluse teine ustav kaastööline Tiitus oli sünnilt pagan, kelle Paulus ristis ning nimetas ta oma pojaks. Teda võib näha apostli saatjate hulgas aastast 49, mil Paulus läks Jeruusalemma kaitsma mittejuutide hulgas tehtavat misjonitööd. Pärast vabanemist oma esimesest vangistusest Roomas läks Paulus Kreetale ning jättis Tiituse sinna, andes talle ülesande rajada saarele esimene kogudus. Seal sai Tiitus Pauluselt kirja, mis kirjeldab meile sellel ajal kirikus valitsevaid olusid. Tiitus kohtab Paulist veel Roomas kust Tiitus saadetakse kuulutama evangeeliumi Dalmaatsiasse, kus teda kuni tänapäevani asutatakse. Vana pärimis räägib, et ta suri kõrges vanuses Kreetal.

Paulus tänab Jumalat talle osaks saanud katsumuste ja ahistuse eest, peamiselt kahel põhjusel: need on sundinud teda loobuma lootmast iseendale ning panema kogu oma usku, usaldust ja lootust üksnes Jumalale, ning need on justkui näitlik õppevahend, mis tunnistab nii inimkonna meeleheitlikust olukorrast kui ainsast väljapääsust ning võib seeläbi tuua pääste mitte ainult talle, vaid paljudele inimestele nii Korintoses kui kogu maailmas.

Üks valitseja soovis pilti, millel oleks kujutatud täiuslikku rahu. Määratud ajaks tõid kunstnikud kohale suure hulga pilte. Valitseja valis välja kaks, mille vahel tuli valida parim. Esimesel neis oli kujutatud vaikne järv mille pind oli sile nagu peegel, millel peegeldusid ümbritsevad mäed, helesinine taevas ja valged pilved. Teisel pildil olid ähvardavad ja kõledad mäed. Mägede kohal oli tormimöllus taevas, sadas vihma ja puhus tuul. Kaljuseinast paiskus alla vahune kosk. Silmitsedes koske lähemalt võis märgata väikest põõsast, mis paistis välja kaljupilust. Põõsakesele oli üks lind pununud pesa. Ähvardava kuristiku serval müriseva kose kõrval istus lind pesal ja haudus oma järglasi.

Valitseja tunnistas selle pildi parimaks ning ütles: ”Tõeline rahu ei tähenda kohta, kus on vaikne ja rahulik, kus pole müra ja rahutust, pinget ja ohte. Tõeline rahu on see, kui hoolimata ümbritsevast tormist säilitatakse rahu oma südames.”

Apostel mõistab ja tunnistab, et kogu tema elu peab olema ja ongi Kristuse Jeesuse ja evangeeliumi teenistuses. Isegi talle osaks saavad katsumused ja ahistused. Mida nõdrem ta on, seda rõõmsam ta on, kuna ta teab, et seeläbi tulevad kõige selgemini esile Jumala arm ja vägi: «Kuid Tema ütles mulle: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.» (2Kr 12:9j)