Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. 2Tm 1:10

Lõppenud nädalal arutasime koguduse meesteosaduses Pauluse teise Timoteose kirja algust lugedes selle üle, kui kerge või raske on oma usku tunnistada. Apostel kirjutab kirjas oma usupojale: 

"Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast  Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi.“ (1:8-9)

Noor Timoteos ega kirja saatja, kes on oma usupoega, õpetanud, juhendanud ja õnnistanud ei tea, et see kiri jääb nende vahel viimaseks, kuna Paulus läheb varsti pärast seda vastu oma märtrisurmale. Nii on need read osa ühe vaimuliku isa testamendist oma pojale. Kui seda kirja loeti ette juba kogudustes, mis tollele jala ajal kogunes alles väiksemates ringides erinevates kodudes, oli see omandanud juba palju laiema tähenduse paljudele usklikele, kuna teati, et kirja läkitaja on olnud oma usus ja eeskujuga ustav surmani. Need kes toona seda kirja lugesid või kuulasid, pidid ka ise arvestama võimalusega, et ka nemad peavad oma usku tunnistama elu hinnaga.

Väga mitmed inimesed on võtnud kirjutada oma vanematest või vanavanematest milline on olnud nende mõju ja tähendus nende elule. Sageli külastavad need mõtteid meid siis kui vanemaid enam elus ei ole. Jaan Kaplinski oli üks nendest kes otsustas ühe endale ammu antud lubaduse teoks teha ja kirjutada valmis kirja oma isale. Kiri, millele ei ole enam mõtet peale kirjutada aadressi ega kleepida marki. Kiri, mille aadressiks oleks nagunii olnud "Jerzy Kaplinski, nõudmiseni, Siber, NSVL". Nii sai  kirjanik, tõlkija ja luuletaja aastakümneid enda sees olnud mõtted ja küsimused paberile panna. Küsimused, mida ta oleks tahtnud küsida oma isalt.

Meil kõigil on olnud isad kuid me kõik ei ole neid päriselt tundnud või saanud nendega rääkida meile olulistel teemadel. Kui sul on see võimalus veel täna olemas, siis ei tohiks sellega viivitada, kuna kahjuks liiga sageli olen kuulnud inimeste kahetsust selle üle, et omal ajal ei osanud vanematelt neid asju küsida.

Nii osutavad vanemate poolt meie heaks talletatu meile väga olulisteks tunnistuseks või pärandiks kui saame veel tagantjärgi võimaluse lugeda või kuulda nende põhimõtetest, usust ja elust.

Ennekõike on vanematel endil kohustus oma laste eest tunnistada neile selles mida nad usuvad või oluliseks peavad. See on oma laste seemnete külvamine mis nende tulevastes eludes kannab head vilja. Võime endilt küsida kas olema oma lapsi õnnistanud ja palunud, et see tooks neis esile Jumala ande, mille läbi saavad nad teenida oma eluga meie kõigi Loojat ja eluandjat.

Äsja tähistati Eestis vastupanuvõitluse päeva ja Läände põgenemise aastapäeva. Mõlemat tähtpäeva ühendab seik, et pikki aastakümneid ei saanud nendest sündmustest avalikult rääkida ja ka kodudes räägiti neist vaid pereringis. Nii pereliikmete kui rahvaga sündinut on oluline mitte häbeneda vaid anda edasi järgmistele sugupõlvedele kuna paljud on tänase vabaduse eest tasunud nende sündmuste keskel oma elu hinnaga.

Kui laatsertlaev „Moero“ alustas vene väge pealetungi olukorras Tallinnast teekonda, et viia sõjatsoonist välja haavatuid ja tsiviilisikuid alustas sellel teekonda ka toona 5 aastane Küllikki koos oma vanemate 2 aastase õe ja vanaemaga. Vanaema Tallinnast väljudes laevalael kuhu isa oli kohendanud perele varjualuse, laulu: „Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim! Üles siit vaevaööst kannab mind aim. Kasvab mu ahastus, ainult üks laul mu suus: Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!“ Keset Läänemerd ründavad laeva vene lennukid ning alus upub kümne minutiga, viies märga hauda kaasa kuni 3500 inimest. Küllikki kaotab selles tragöödias oma väikese õe ja arstist isa saab ränga trauma kuid jääb ellu. Ka ainsast pere ellujäänud tütrest saab arst ja ta külastab oma kodumaad oma pereliikmetest ainsana rohkem kui 70 aastat hiljem, aga ta on säilitanud emakeele, mille siit kord koos perega põgenedes kaasa võttis.

Jumal kõnetab meid oma sõna kaudu meie enda emakeeles. Sõna tunnistab, et füüsilise surmaga ei ole inimese kohta öeldud veel viimane sõna. Piibel eristab vaimulikku surma füüsilisest Vaimulik surm on Jumala osaduse, hea ja kurja eristamise võime kaotus või oma südametunnistuse hääle vaigistamine.

Esimese inimpaari kaudu maailma tulnud sõnakuulmatuse tõttu on kõik inimesed Jumalast oma langenud loomuse poolest eraldatud mis taastatakse siis, kui inimene päästetakse Jumala armu läbi uuestisünnis surmast uude ellu. Seepärast ei ole füüsilisel surmal uskliku inimese üle viimset meelevalda kuna füüsiline surm ei saa meid lahutada Jumala armastuseset mis on Jeesuses Kristuses. Tema, andes ennast surma meelevalda, võttis surmalt väe ja kaotas oma ülestõusmisega selle meelevalla. Need kes usaldavad ennast ja oma lähedasi oma elus või surmas Jumala kätte, neid ei ole surmal meelevalda kinni hoida kuna Jumala sõna mida nad on uskunud ja vastu võtnud on Kristuses toonud neid valge ette ning kinkinud neile elu ja kadumatuse.

Seepärast on esmane ja olulisim pärand, mida saame paluda endale ja tunnistada oma lastele või lastelastele, juhatades neid elava Jumala ja tema armu tundmisele, lastes ennast ja neid ristida tema nimesse, kellel on meelevald nii taevas kui maa peal ja uskuda, et tema on nii meie esivanemate kui meie süü lepitanud oma surmaga ristil.

Nii nagu lauldakse Sarah Floweri loodud laulus Karl Eduard Söödi tõlkes:

Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind
koju, kus igavest leian ma Sind,
taevasse elama
lauluga tulen ma.
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!