Apostel Paulus kutsub tänase IV advendipühapäeva pühakirjatekstis usukaaslasi ja meid üles et teie «leebus saaks teatavaks kõigile inimestele» (Fl 4:5) ja et teie «vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises».

See ei tähenda et siin peaks olema tegemist millegi erilist aktiivsust või pingutust nõudvaga – piisab, kui kristlane elab nii, nagu on Jumala ees hea ja õige ning palub ja tänab Teda ilma Tema helduses kahtlemata.

Kui teised inimesed ei suuda meid piisavalt hinnata on meil hea teda, et oleme Jumalale olulised, kes annab eile meie väärtuse.

USA-s pidas üks õppejõud loengu ja tõstis algatuseks nähtavale 20 dollarilise rahatähe. Saalis oli selle hetkel 200 inimest. Ta küsis: ”Kes soovib seda rahatähte endale?” Seepeale tõusus 200 kätt. ”Aga nüüd…” ta kortsutas rahatähe kokku. ”Kes seda nüüd tahab?” Jälle tõusis 200 kätt. ”Olgu, aga mis siis, kui ma teen nii…” Ning ta viskas raha põrandale ja tallus selle peal. Nii, et see sai päris mustaks. Ikka tõstsid kõik käe püsti. ”Head inimesed”, ütles mees, ”te saite väga olulise õppetunni. Te tahate seda raha ikka – ükskõik milliseks see a ei muutunud, selle väärtus jäi ju samaks, endiselt on see 20 dollarit. Me saame elus mõnegi hoobi ja meid tallatakse vahel piltlikult jalge alla. Me teeme ise halbu otsuseid ja valesid valikuid. Me tunneme end väärtusetuna. Aga sellel ei ole tähtsust, mis meiega juhtub, sest meie väärtus inimesena Jumala silmis ei kahane. Igaüks meist on eriline.

Meie julgus ja rõõm ja väärtus inimestena ei rajane teiste ega ka meie endi arvamusel iseendast, vaid Kristusel; kelle läbi on Jumal meid kutsunud.
Mingit teist teed tõelisele rõõmule ja rahule ei ole. Ei ole vajagi, sest Issand on ligidal ning Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab meie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.