Teenistusel laulsid Lauluselts Lyra ja Nooruse kooli õpilaste ansambel. Viimase esituses kõlas R, Eespere Aeg. Aeg võib meid muuta aga meile antud eluajal kogetu ja läbielatu jätab jälgi mitte ainult meie kehale vaid ka hingele.

Üks lugu räägib poisist, kes oli andekas küdi kes oli ka enesekeskne ja tujukas. Kui ta vihastas, solvas ta inimesi ja tegi neile sellega haiget. Tundus, et ta ei hooli inimestest enda ümber, ka mitte sõpradest. Nii oli tal neid väga vähe.

Poiss kasvas suuremaks ja vanemad hakkasid tema halva iseloonu pärast muretsema. Nad murdsid kaua pead, mida temaga teha. Viimaks tuli isal hea mõte. Ta andis pojale kotitäie naelu ja suure haamri ning ütles: „ Iga kord kui sa vihastad, ela see välja: võta nael ja löö see meie vana tammepuidust aia sisse. Löö seda nii kõvasti, kui vähegi jaksad!“ Päevinäinud tammised aialipid olid kõvad ja haamer raske, nii et see polnud kaugeltki lihtne. Sellele vaatama oli poiss näinud vaeva ja sinna löönud päeva lõpuks 37 naela.

Vähehaaval, nädalate jooksul hakkas aga löödud naelte hulk kahanema. Poisile näis palju lihtsam ennast talitseda kui naelu aialattidesse taguda. Viimaks jõudis kätte päev, kui ta ei läinudki enam endast välja. Ta oli väga uhke enda üle ja rääkis seda vanematele.
„Nii, selle tähistamiseks pead sa nüüd iga päev, kui sul on õnnestunud ennast talitseda, ühe naela sealt aia seest välja tõmbama.“ Möödus mitu nädalat. Viimaks teatas poiss võidukalt, et kõik naelad on väljas. Isa ja poeg läksid koos aeda vaatama. „Sa sain sellega kenasti hakkama, mu poeg“, ütles isa. „Aga vaata neid auke, mis sinna järele on jäänud. See aed pole enam kunagi selline nagu enne, ükskõik mis ka edaspidi ei juhtuks.

Samamoodi on siis, kui sa ütled või käitud halvasti, öeldes inimestele halvasti. Sellest jääb alati arm. See jääb alles, vahet pole, kui palju sa vabandust palud või kui palju aastaid möödub. Sõnadega tekitatud haav on samasugune kui füüsiline. Ja inimesed on palju väärtuslikumad kui üks vana aed. Nad toovad meie suule naeratuse. Nad aitavad meil hakkama saada. Mõnedest inimestest saavad meie sõbrad, kes jagavad meie rõõme ja muresid ja toetavad meid raskel ajal. Ja kui nad meid usaldavad, avavad nad meile oma südame. See tähendab, et peame kohtlema igaüht armastuse ja austusega. Ja vältima neile armide tekitamist.“
Me kõik vihastame ja eksime mõnikord. Aga asi on selles, mida me edasi teeme! Kui oleme targad, siis ehitame oma suhetes sildu, mitte tõkkeid.