Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile. Mt 25:31

Jeesus annab Igavikupühapäeva evangeeliumitekstis edasi pildi sellest, kuidas Inimese Poeg saabub oma kirikuses ja istub oma troonile. Kõik rahvad kogutakse tema ette ja ta eraldab inimesed teineteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest Ühed kutsutakse pärima kuningriik ja teised mõistetakse igavesse tulle. Oluline on, mida keegi on enne teinud või jätnud tegemata näljastele, janustele, kodututele, haigetele ja vangidele.

Matteuse evangeelium rõhutab, et usk saab nähtavaks või ilmneb tegudes. Viimses kohtumõistmises otsustatakse inimese üle tema tegude järgi. Inimene, kes ei arvesta oma elus sellega, et oma tegude üle, tuleb viimselt Jumalale aru anda kui ta ei kasuta talle Jumala poolt antud aega ja võimalusi, on nagu rumal pruutneitsi või kõlbmatu sulane. Viimses kohtus mõistetakse inimesele õigust sellekohaselt, mida ta on teinud või jätnud tegemata, Jeesuse sõnade järgi kellele tahes tema kõige pisematest vendadest.

Jeesus ei pidanud seda kõnet oma vastastele, vaid oma järgijatele. Neile käskis ta valvata ja just neid varitseb oht kaotada oma esimene armastus ja vaimu esmaand, hoolimata Jumala armust, mille osalised on nad kord olnud. Seega õeks kergemeelne end lohutada mõttega, et Jeesuse sõnad minu kohta ei ehti, kuna ma usun Jumalasse ja olen tema nimel teinud palju suuri tegusid. Jumala kohtumõistmine algab Jumala enda kogudusest. Need kelle kätte Jumal on usaldanud oa vaimulikud varandused peavad nende andidega eriti hoolsasti ümber käima, kuna nendelt nõutakse ka rohkem.

See kreekakeelne sõna mis tähistab pisimat, võib tõlkida erinevalt. Matteus kasutab seda sõna teistes kohtades, kus sellega peetakse silmas koguduse liikmeid või ka Jeesuse jüngreid. Kui sellele lisada teadmine sellest, et varakristlikud jutlustajad on sageli olukorras kus nad peavad kannatama nälga ja janu, ja oleme paljad, ja keda pekstakse rusikatega, ja kelle ei ole kusagil asu, kes näevad vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis nad õnnistame, kui neid taga kiusatakse, siis nad kannatavad ära. 1 Kr 4: 11-12

Kui 1700 aastat tagasi kogunes ligi 300 piiskoppi keisri kutsel Nikaia kirikukogule, oli sellele eelnenud Keiser Diocletianuse aegne (284–305) kristlaste julm tagakiusamine, mis algas 303. aastal ja lõppes Constantinus I troonile tõusmisega, ees pärast 312. aastat astus ka ise ristiusku. Kroonikud kirjutavad, et kõik Nikaia kirikukogul osalejad olid vigastatud, igaühel puudus mõni kehaosa. Kas silm või jalg või käsi.

Võib öelda, et selles maailmas on Jeesus end riietanud oma järgijate kujul, ehkki ta viibib samaaegselt oma Isa paremal käel taevas. See võib tunduda uskumatuna, kuid seda ei mõista kohe ka need, keda Jeesus viimses kohtus õigeks mõistab. Koguduse sõnasulaste ehk vaimulike vastuvõtmine inimeste poolt tähendab nagu Jeesuse enda vastuvõtmist, kuna vaimulikud on Kristuse sulased ehk tema esindajad.

Enamik kirikuisasid näevad Kristuse enda kannatusi kordumas kannatavates ligimestes. Johannes Krisostomos kõneleb selles ühes oma peetud jutluses nii, nagu võiks kõnelda Kristus ise: „Ristil kannatan janu sinu eest, nüüd kannatan janu vaese ligimese näol, et sa võiksid õppima armastama oma hingeõndsuse pärast.“

Evangeeliumis esile toodud kuus puuduses olevat inimrühma näljased, janused, kodutud, alastiolijad, haiged, vangid ja Toobiti raamatus mainutud surnute matmisega, on alates keskajast olnud seotud seitsme füüsilise halastusteoga. Luterlikust vaatest lähtudes keskendub meie tähelepanu usu ja tegude vahelisele seosele.

Luther ise tõdeb selle teksti üle jutlustades, et see tuletab meile meelde heade tegude tegemise vajadust. Head teod on tema arvates kristlaste puhu vältimatud. Samas peab tõdema, et me ei saa öelda nagu saaks heade tegudega päästet välja teenida. Samas seoses peab tunnistama , et me ei saa ka väita nagu heade tegudel ei oleks meie õndsuse seisukohalt mingit tähendust või mõju.

Traditsiooniliselt on usu ja tegude suhet kujutatud Jeesuse võrdpildiga viinapuust: Usk seisneb selles, kui kristlane on ühendatud Kristusega, nagu viinapuu oks on seotud tüvega. Tegusid saab võrrelda viljadega, mida oksad kannavad Kui oks on ühenduses viinapuu tüvega, on tema loomulikuks osaks kanda vilja. Nii loomulik viinapuu kannab häid vilju, on teod usu loomulikuis tagajärjeks.

Igavikupühapäeva evangeeliumis ilmneb see nähtavana selles, kuidas õiged on imestunud selle üle, kuidas ja millal nad on teinud head. Nad ei ole teinud häid tegusid, omaette eesmärgina teha head, või teenimaks endale seeläbi päästet, vaid nad on seda teinud üksnes armastusest oma ligimese vastu. Usk on siis kandnud vilja iseenesest. Tsiteerides veelkord Lutherit on see evangeelium nii manitsus kui lohutus: see tuletab meelde, et halb saab viimselt õiglase kohtuotsuse. Kristlased ei peaks suhtuma viimsesse kohtumõistmisesse kergekäeliselt, aga samas ka mitte seda kartes.

Kohtumõistmine on kardetav päev igale isekale ja ükskõiksele. Kui mitu korda on keegi jätnud kasutamata võimalust aidata abi vajavat ligimest, kui tal ei olnud soovi või võimalust anda kellegi heaks kõige väärtuslikumat ja taastumatut vara ehk oma aega. Kannatav ja abivajav ligimene vajab meie abi juba täna, kelles Kristus ise on kohal. Tema on koos nendega näljas, janus, kodutu, alasti, haige ja vangis.

Kui täna meenutatakse ka Kristust kui kuningat on põhjust meenutada Pauluse sõnu hümnist Kristusele Kolossa kogudusele. „Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi ja tema poole.“ Kl 1:16 Kristus, kelle jumaliku loomuse läbi on kõik loodud, seisab nii nähtavate kui silmale nähtamatute meelevaldade üle, aga ta samas seisab ta oma inimliku loomusega iga inimese kõrval ja südames.

Tema on ligi samuti neile, kes kannab endas süütunnet, Igaüks meist vajab armu ka need, kes on otsustanud minna abivajajast mööda. Kristusel kui kuningal on meelevald vabastada meid meie süüst ja päästa süüdimõistetu igavestest hukatusest.

Kristuse valitsustrooni ette kogutakse kõik rahvad kõikidest ajaloo sugupõlvedest. See kuningas on samaaegselt Inimese Poeg, Issanda kannatav sulane, kes ei mõista kohut selle üle mida on võimalik näha oma silmaga, vaid selle järgi mis asub inimese südames, kes tunneb nii meie kannatusi kui kiusatusi meil on siis selline kohtumõistja, kes on ise kannatanud nagu meie ja kes ei suudaks kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Hb 4:15

Meid on kutsutud jagama nii Kristuse tervendavat kui halastavat armastust. Seda tuleb viia sinna, kus on ikka veel pimedust ja kuhu me inimlikult ise minna ei tahaks. Teenides ligimest teostub Kristuse armastus ja nii nagu valgust jagades, muutub maailm valgemaks ja paremaks paigaks. Seeläbi saab Kristuse kuningriik nähtavamaks ja tugevamaks, mille viimselt pärivad need, kellele see on valmistatud alates maailma rajamisest.

+ Anti Toplaan