1 Pt 1:7-12   Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses  

Esimese advendipühapäevaga seondub rõõmus ootus. See ilmneb nii tänastes lauludes kui tekstides. Koos kooriga lauldakse Hoosianna kuningale, kes on meile tulemas. Ka apostel Peetruse kirja esimese peatüki tekst on rõõmuküllane kuulutus Jumala headusest. Tema headus meie vastu ilmneb kõige selgemalt pattude andeksandmise ja igavese elu tõotustes.

Vaatamata maailmas toimuvatele sündmustele on meil põhjust olla rõõmsad, kuna rõõmu läte ei lähtu niivõrd meist endist, kui selles, et see antakse meile heaks kingina. Pääste ei rajane meie endi saavutustele, vaid Jeesuse lunastusteol. Kolgatal täide viidud pattude lepitus ei ole kasutu, kui see arvatakse meie hingede kasuks. Kui saame usu kaudu osaks sellest päästest, sünnitab see kingi saajas rõõmu. Sellega seoses on oluline ka ristimine. Me tohime rõõmustada ristimise anni üle, mis liidab meid meie Päästjaga.

Apostel Peetruse sõnu, tema esimesest kirjast, on iseloomustatud kui algset ristimisjutlust. Ristimine rõhutab muuhulgas Jumala päästet, kui meile osaks saanud suurt kinki. Ristimises liidetakse inimene Jeesuse surma ja ülestõusmisega. Rooma kirjas ütleb Paulus: ”Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.” (Rm 6:5) Apostel Peetrus kirjutab oma oma esimeses kirjas: ”Kes te tema läbi olete ustavad Jumalale, kes on tema üles äratanud surnuist ja andnud talle kirkuse, nii et teie usk ja lootus oleksid Jumalas.” (1 Pt 1:21) Ristimise kaudu liidetakse meid Kristuse surma ja ülestõusmisega, et meid äratataks üles surnuist koos temaga, nii nagu Kristus äratati üles surnuist Isa kirkuse kaudu.

Need tekstid sisaldavad ka üsna isiklikku sõnumit. Peetrus ise on elav näide Jumala uuestisünnitavast väest. Oma Issanda salanud ja kodust loobunud apostel oli tohtinud, Kristuse ülestõumissündmuse järgselt, saada osa uuest lootusest.

Jumala armu imelisus puudutab igat ristiinimest. Ilmudes pärast oma surnuist ülesäratamist jüngritele ütleb Jeesus neile: ”Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.” (Mk 16:16).

Oma pääste ja Päästja üle tohime rõõmustada, nii nagu rõõmustatakse pärandi üle. Piibel räägib meile osaks saavast päästest kui pärandist. Meil on igavese elu kohta kindlad tõotused, kuigi praegu elame alles ootuse ehk advendiajas. Pärand on meid ootamas, aga praegu võtab veel mõne aja, enne kui see meile avaneb ja me saame sellest osa.

See pärand on meile talletatud taevas, seal kus koi ega rooste seda ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta. Seetõttu saab kristlane olla rõõmus ka ajal, kui meie senisel rännakul on meie teel vaeva ja raskusi, nagu on igal pikemal teekonnal või palverännakul.

See on ka Peetruse enda kogemus, kui ta oma kirjas meenutab, et pääste rõõm saab tegelikkuseks ka kannatuste keskel. Katsumused ei tähenda, et pärand oleks piiratud või meie usk kasutu. Neid kiusatusi nimetab eestikeelne piibel katsumusteks. Katsumusi on erinevaid, aga ka nende eest võime õppida tänama. Peetrus võrdleb katsumisi kullaga, mida proovitakse tulega. Ehe kuld peab nendes katsumustes vastu.

Eelmise sajandil elanud Rootsi tuntud piiskop ja kirjanik Bo Giertz kommenteerib seda nii, et ka usul on oma tuleproov ja selles proovis kindlaksjäämine annab meile tagatise sellest kirikusest ja aust mis on tulemas. Usu sügavaim olemus ilmneb sõnades: Te olete teda armastanud, kuigi te ei ole teda näinud.

Peetrus armastas oma Issandat ja teadis, milline eesõigus sisaldub selles, et tema oli tundnud ja näinud Issandat nii enne, kui pärast ülestõusmist. Nüüd rõõmustab ta nende paljude üle, kes samuti armastavad Jeesust ilma, et nad oleksid teda ise näinud. Peetruse meeles võisid kõlada Jeesuse sõnad Toomasele: ”Õndsad on need kes ei näe kuid siiski usuvad.” Mingis mõttes on ka Peetrus nende sarnane: ta on teel usu eesmärgi, oma hinge päästmise poole.

Päästega on see lugu, et see on samaaegselt nii meie osa praegu, kui kord ka tulevikus. Kristlane võib öelda, et ta on päästetud. See sünnib Kolgatal ja ristimises. Aga samas on pääste ka tema ees. See on eesmärk, mille poole ta suundub, aga mida ta ei ole veel saavutanud.

Rahvas tervitab Jeesust kui kuningate kuningat saabumisel Jeruusalemma Hoosanna hüüdega: „Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!“  Mida Markus täiendab: „Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!“ Mk 11:9-10

Meie saame Issanda vastuvõtjatega ühineda mitte ainult alandu ootusajal, vaid igal jumalateenistusel kui me laulame koos kogudusega enne armulauda Sanctust ehk Püha, Püha, Püha mis lõpeb samade sõnadega: Kiidetud olgu see, kes tuleb Issanda nime, Hoosianna kõrges!

Armulaua andides tuleb Jeesus iga kord meie juurde, kui me neid ande pühitseme tema sõna ja tõotuse kohaselt. Ta on lubanud olla meie keskel Püha Vaimu läbi oma Sõna ja sakramendi kaudu, et me võtaksime teda vastu usus ja ootaksime alati temaga kohtumist.  Nii läheb täide tema sõna: Jumala riik on teie seas või ka teie keskel Lk 17:21

Armulauas on Jeesus ise kohal ja seal, kus on Jeesus, on ka Jumala riik, tema kuningavalitsus ja meelevald. 1700 aasta tagasi ehk aastal 325. kutsus keiser Constantinus Suur esimese kirikukogu kokku Nikaia linna, soovides lõpetada kirikut lõhestava vaidluse Kristuse jumalikkuse küsimuses. Kas Jeesus Kristus on loodud olend või igavene Jumala Poeg, "olemuselt ühtne Isaga"? Kirikukogu kinnitas viimast ning sõnastas usu kokkuvõtte, mida me tunneme kui Nikaia usutunnistust mis ühendab kõiki maailmas tegusevaid kristlikke kirikuid.

Meie Isa palves ei palu me niivõrd Jumala tuleva riigi saabumist, kui seda, et Jumala riik ja meelevald saaks tõeks maapeal, alates meie endi südametest. Me eksime, kui me ootaksime üksnes maist välistust, nagu Jeesust tervitavad inimesed soovisid lootsid taas saabuvat Taaveti kuningriiki. Prohvet Naatani kaudu annab Jumal Taavetile tõotuse: „Ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu
niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks. Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!“ 2Sm 7:12-14

Taavetile antud tõotus täitub Kristuses, kes valitseb oma rahu sõnaga, vallates maailma inimliku jõu ja relvadeta, vaid muutes inimeste meeli ja südameid.

Kui me koguneme armulauale, saame olla tänulikud Talle, kes tuleb meie juurde Issanda nimes. Nii tuleb meie juurde Taaveti Poja riik ja valitsus. Me saame olla osa selle riigi saabumisest ja paluda, et see tooks meie maale ja maailma rahu ja õigluse valitsuse.