Ligikaudu aasta eest palus Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu külastada ja kõneleda mul kohaliku vennaste koguduse palvemaja 203 aastapäeval ja osaleda kogudusele nime andnud piiskop Lambertuse surmapäeva (+ 705) järgsel pühapäeval koguduse esmamainimise 800. juubeliaasta sündmustel.

Varahommikune teekond Saaremaalt Hagerisse viis mind läbi Nissi kalmistu, kuhu on sängitatud puhkama minu enda Läänemaal jutlustajana tegutsenud emapoolne vanaisa Peeter Sooäär.

Kui hakkasin taas teele asununa juba kahtlema, kas ei ole mitte Nissist Hagerisse viivat käänulist teed mööda õigest kohast mööda sõitnud, helises just palvemaja kohal koguduse õpeta, et kas ma olen kohale jõudmas? Nii oli pastor loci ise külalisi avala naeratusega kohalikele Mäeküla nime kandva palvemaja õues tervitamas.

Eesti suurima ja parimas korras säilinud palvemaja aeg-ajalt avanevatest ustest kostus vaatamata varajasele tunnile puhkpillimuusikat. Kui sisenesin kuni 300 inimest mahutavase ruumi, otsisin pilguga lauluraamatuid, kuid kohalik hingekarjane ruttas minu kimbatust nähes selgitama, et selles paigas on säilinud tava, kus koosoleku juhataja, kelleks on näiteks palvemaja vanem, loeb raamatust ette ühe lause, mida kogunenud kogudus koos puhkpillimängijatega ühes rütmis hingates laulab ja mängib. See tulenevat sellest, et omal ajal ei ulatunud väikestest akendest paistev valgus mitte iga ruumis olijani seletamaks lauluraamatus kirjapandut.

Hommikusele, enne jumalateenistust toimuvasse piiblitundi oli kogunenud 40-50 inimest, kelle hulgas oli hallpeade kõrval märgata ka hulganisti noori ja keskealisi. Ühekordsete ja seinapinnaga võrreldes väikeste, kuid väljapoolt suletavate luukidega akendega ruumis jätkus pärast piiblitundi lühike arutelu ning paigale omaste osalejate tunnistuste andmisega.

Lihtsate ja põranda külge kinnitatud seinaäärsete pingiridade kohal oli märgata ühel pool ruumi kaks ja teisel üks, piki seina kulgev tume joon, mille tekkepõhjust selgitas külalisele kammerkoor Lambertus üks dirigentidest Sigrid Põld. Need jooned on nähtavad märgid selles kojas osalenud inimestest, kus mehed toetasid oma selga ja pead vastu seina, aga naiste poolel on ülemise joone puudumine selgitatav sellega, et enamuses katsid nad oma juuksed palvemajas ja kirikus rätikuga.

Ajal mil kaugemat tulnud külalistele pakuti vastselt renoveeritud kõrvalruumides sooja jooki, tuli minu juurde hallipäine härrasmees sõnumiga, et saalis sooviks ansambel „Eluallikas“ mulle laulda paar laulu. Inimestest tühjeneva ruumi keskele oli end nagu superstaari kohtunikulaua ette üles seadnud visuaalselt USA piiblivöötmele omase välimuse ja vokaalselt Heliseva muusika filmist tuttava von Trappide pereansambliga sarnane koosseis. Paari minuti jooksul said ruumis olijad osa, kaua kokku harjutanud 10 liikmelise pere vokaalsest võimekusest, kui säravate silmade saatel harvaesinevast kõnekoorist.

Astudes lühikesel teekonnal palvemajast päikesepaistest soojenevasse päeva sain teada, et Blowersi perekonnas on lauldud kaua. Aastaid on lauldud ühehäälselt, kuni 2011‒2013 õpiti mitmehäälset laulmist. Lauluga teenitakse kaasa hooldeasutustes, eakate kokkutulekutel, kodudes, kirikutes, palvemajades, õppeasutustes, ostukeskustes, lennujaamas ja teistes avalikes kohtades. Sellelgi hommikul ootas perekonda juba uus paik, mistõttu jätsime soojalt jumalaga, lootuses peatselt taas kohtuda.

Kirikukellad Hageri kirikus kuulutasid selleks ajaks juba peatset jumalateenistuse algust. Küla vanima ehk 1797 aastal rajatud koguduse maja trepil juhatas pastorpere mind lahkelt siseruumidesse, andes mulle käigult selgitusi, et nad ise ei ela selles majas juba oma viis aastat. Sellest ajast, mil ise seda paika viimati oma perega külastasime ja maja juures telkisime, on tõesti möödas juba palju aastaid.

Hageri 1892 aastal ehitatud praeguse kiriku uksel oli meil vastas juba palvemajast tuttav kirikuvanem, kes sai käigult ülesandeks lugeda antud päeva pühakirjatekste. Samal kohal juba kolmas kirikuhoone ise tervitas saabujaid soojaksköetud ruumi ja kuni sajakonna kirikulisega. Koorirõdul olid kohad sisse võtnud organisti kõrval ka paikkonnale omased puhkpillimängijad. Hageri 1947 aastat järjepidavalt tegutseva pasunakoori kõrval kogunevad koguduse juures lastekoor, kammerkoor ja segakoor.

Koguduse vaimulik saadab teenistuse lõppedes iga kirikulise välisuksel käepigistuse ja heade soovidega teele ja näitab rõõmuga peaukse lähedusse tuntumate koguduse vaimulike ja töötegijatele paigutatud nimelisi pinke. Varjatud kohmetusega tunnistab vaimulik, et üks kannab ka tema nime, mispeale istume hetke jäädvustamiseks mõlemad korraks sellele pingile. Koguduse suureks juubeliks on valmistatud hulk meeneid mille hulgas kiriku ees kasvanud tamme oksast valmistatud küünlajalad ja Priit Heroodese poolt kujundatud ja peapiiskopi poolt pühitsetud koguduse lipp ja vapp, millest viimase järgi valmistatud rinnamärki oli märgata nii mõnegi inimese kuuerevääril.

Külalisele kinkis kogudus veel koguduse enda nimelise kirikukalendri ja mahuka, ümmarguseks aastapäevas valminud raamatu Hageri kihelkonna aja lood.

Teekonnal läbi küla tagasi palvemaja aastapäevale, jõudis koguduse õpetaja esitleda omaenda kätega valminud uut kodu ja mõtiskleda selle üle, et lähiaastatel tuleks hakata vaatama koos koguduse nõukoguga ringi, kelle kätte usaldada koguduse karjasekepi hoidmine, et kauaaegne hingekarjane võiks koguduse tegemiste ja oma elutöö peale vaadata pereringis rahulikuma pilguga.

Järeltulevat põlve tundub Hageri kandis olevat jätkuvat palju, kuidas muidu oli palvemaja juures olevas parkas keeruline leida oma sõiduvahendile kohta. Kui jõudsime koos Jüriga pidupäeva jaoks kaetud kohvilauda, oli suurem osa inimestest juba suures saalist, et alustada neile olulise koosoleku algust. Noored ja aktiivsed emad olid veel oma lastega jäänud pikkade laudade taha, kus meenutasid, et on kord aastas ise kogunenud palvemaja aastapäevale juba aates enda lapsepõlvest.

Koosolekule viimase hetkel tulijat hulgas märkasin teiste hulgas Jüri koguduse õpetajat Tanel Otsa, kes koos abikaasaga oma teenistuselt tulles märkis, et nii olulisele sündmusele ei saa kuidagi tulemata jääda. Sellel päeval oli hommikuga võrreldes oluliselt täienenud pasunakoorile, külla tulnud  Tallinna Peeteli koguduse koor. Koguduse vanem tervitas tulijaid ja kuulutas välja vennaspalvemajade vanematest sõnavõtjad ja nii võis alata üle kahe sajandi püsinud palvemaja aastapäev 291 aastat katkematult ilmunud Loosungiraamatu päevapalvega: Issand, kingi meile Vaimu, kes toob mõistmist ja rahu inimestel keskele.