Mt 21: 28-32

Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!”  Kuid too kostis: „Ei taha!”, ent hiljem ta kahetses ja läks.  Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: „Küll ma lähen, isand!”, kuid ei läinud.  Kumb neist tegi isa tahtmist?” Nad ütlesid: „Esimene.” Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!  Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.

Tänase taasiseseisvumispäeva teema on enese läbikatsumine ning pühapeva evangeeliumi keskmes on usk ja kuulekus. Kui omavahel ühendada enese läbikatsumine ning usk ja kuulekus, jõuame kristliku usu peamiste küsimuste juurde. Nende kokkupuutekohas leiame apostel Pauluse sõnad: Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! (2 Kr 13:5)

Pühapäeva evangeeliumis samastab Jeesus ülempreestrid ja rahva vanemad vanema pojaga, kes vastas isa kutsele jaatavalt, aga sellele ei järgnenud tegusid. Seevastu rahva halvakspandud liikmeid nagu tölnereid ja hoorasid samastab ta pojaga, kes vastab esialgu isa kutsele keeldumisega, aga mõtles hiljem ümber ning tegi seda mida isa tal teha palus.

Määravaks on siin Jeesuse küsimus: Kumb neist tegi isa tahtmist?” Seejärel hurjutab ta rahva juhte ja ülempreestreid selle eest, et nad ei uskunud kui seevastu nende poolt põlatud inimesed seda tegid. Nii on Jeesuse sõnum suunatud ennekõike neile, kes räägivad ühte aga teevad teist. Samas toob ta väga praktilise näite sellest, kuidas siirast usust tuleneb Jumalale meelepärane elu.

Sarnast mõtet kordab hiljem ka apostel Johannes oma esimeses kirjas:  Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme temas. Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud. (2:5-6)

Jumala jaoks ei ole oluline meie minevik, vaid kui me usume tema tõetudi ja toimime selle kohaselt oma edaspidises elus muutub seeläbi ka meie tulevik. Apostel Jaakobus toob näiteks   hoor Raahabi, kes abistas Jumala sulaseid, andes maakuulajaile peavarju ja saatis nad siis ära teist teed mööda? Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta. (Jk 2: 25-26)

Me ei saa alahinnata Jumala sõna mõju inimeste usu sündimisel küdi Jumal on meid kutsunud enda kaastöölistena olema ka meie kaasaegsetele usu eeskujudeks, kes mitte niivõrd ei loe piiblit vaid vaatavad meie elude peale ja teevad sellest oma järeldusi.

Olenemata meie igaühe taustast ja senisest elust võime ka endilt täna küsida, kas me oleme oma usurännakul heaks eeskujuks teistele või kuulume rohkem selles kategooriasse, kes räägib ühe aga teeb midagi muud. Nii võime ennekõike koguduste ja selle kaastöölistena küsida kas mina elan Jumala tahtega kooskõlas olevat elu ja kas see on teistele ja eriti noorematele eeskujuks?

Alati see kahjuks nii hästi kui ise sooviksime ei õnnestu ja me võime siis nii endas kui teistes pettuda. Õnneks on keegi kes meis ei pettu. Ka rasketele hetkedel piisab meile Issanda armust. Keegi ei saa langeda nii madalale, et Issand sinna ei ulatuks. Jumala juurde saab tulla tingimustest sõltumatult Jeesus ei lükka kõrvale kedagi, kes tema juurde tuleb. Tema ootab, et meie ja meie rahvas pöörduks tema poole ehk veel 32 aastat taasiseseisvumise järgselt kehtib meie heaks veel tema armuaeg, kuigi aja märgid millest me iga päev uudistes kuuleme peaksid meid panema mõtlema, et ka iseseisvus ei ole iseenesestmõistetavus. Võrreldes 32 aasta taguse ajaga on siiski midagi muutunud

Viimase rahvaküsitluse valguses andis usuasjade nõunik Ringo Ringvee eelmisel nädalal ajalehe Postimees intervjuu, kus ta muuhulgas ütleb: „Kui me vaatame 2021. aastat, siis 60% neist, kes mingit kindlat usku omaks pidasid, olid teistest rahvustest ja 40% eestlased. Eelmisel korral 2011. aastal oli 45% eestlasi ja 55% teisi. Ja aastal 2000 olid eestlased veel ülekaalus. See on üks huvitav trend, mida me siin Eestis näeme – kui me küsime konkreetselt, kas sa pead usku omaks või millist usku omaks pead, siis eestlaste seas see protsent kogu aeg langeb. See peegeldub muu hulgas just nimelt nooremas põlvkonnas, sest vanad, kellel see oma kindel usk on või kes end kindlalt mingi traditsiooniga seostavad, surevad ära. Ja siis tuleb peale noorem eesti põlvkond, kelle kokkupuude religiooniga on minimaalne. Isiklikku kontakti ei ole; see on mingi huvitav eksootika kusagil kaugel. Ja kui me räägime Eesti kontekstis, siis puudub siin religioosne sotsialiseerumine.“

Meid erinevate koguduste esindajad on kutsutud meile antud andidega kuulutama oma rahvale evangeeliumi sõna ja teoga.

Evangeelium, mida kirik peab kuulutama, on sõnum päästjast kuningast, tema sündimisest, elust, surmast ja ülestõusmisest, et ta valitseb ajas ja ruumis, ning kellele kogu loodu peab alistuma.

Enamik ristitud inimestest ja armsast Eesti rahvast ei mõista, mida Jumal neilt ootab. Ristitud inimesed ei tea, et neil on ülesanne ja annid selle ülesande täitmiseks ning see on midagi, mida me peame muutma.  Vaimulike ja teiste juhtide võimalus ning vastutus on minna inimeste juurde.

Kogudused ei tee otseselt inimesi kirikuga liituma kutsudes varasemaga võrreldes kehvemat tööd, kuid kiriku sõnum ei jõua lihtsalt meediamaastiku killustatuse tõttu enam inimesteni. Kui jätta kõrvale kirikukoolide mõju, on tavalisel koguduse vaimulikul keeruline jõuda oma piirkonna kooliõpilasteni moel, mis motiveeriks noori kogudustega liituma. See peegeldub ka arvudes, kus 848 kõigist kiriku leerikäinutest on vaid kolmandik ehk 215 kuni 18 aastast noort.

Seda valdkonda Eestis uurinud vaimulik Annely Neame sõnul kipub olema nii, et inimene ei mäleta juba paari kuu möödudes, et temast läbi ristimise ja leeriõnnistamise koguduse täieõiguslik liige sai või, et Jumal temalt nüüd midagi ootab. Usku peetakse vaikimisi inimese privaattsooni kuuluvaks vajaduseks või valikuks. Nii on meie väljakutseks, kuidas julgustada inimesi oma usku tunnistama ja leidma soovi korral koguduse juures temale sobivat vormi oma usku praktiseerida ja varustada teda selliste vaimulike tööriistadega, et ta jääks vaimselt ellu.

Kristlikus mõttes on kõik ristitud inimesed Kristuse ihu, tema kogudus. Ristimise kaudu on inimesed Jumala omad, kuid nad jäävad võimeliseks valima elu teed või surma teed. See tähendab, et igal ristitud inimesel on Jumalaga leping oma elu ja andidega teda teenida. Seda on tal vaja uskuda, kogeda, lepingu täitmist õppida ja harjutada  ja seetõttu sooviksime ka täna selles üksteist julgustada, jagades teineteisele oma kogemusi.

Kogudused peaksid aitama inimestel vastata küsimustele mis on usk? Kuidas Püha Vaim meid juhib ja õpetab? Mida tähendab Jeesuse kutsele vastamine? Mis on minu roll kirikus?

Ilmselt tuleb meil revideerida arvamust, nagu oleks inimestele kirikus käimine ainus lahendus koguduse osaduses elamiseks. Anonüümsed kirikupingis istujad, ükskõik kui heade kavatsustega nad on, ei saa üksinda jäädes levitada Jumala evangeeliumi teisi inimesi puudutaval moel. Et evangeelium leviks, peab see kuulutaja elus toimima koos teiste inimestega. Seda muutust me tajume koguduse osadusena

Igat inimest kutsub Jumal isiklikult ja nimepidi ennast järgima. Sellel teekonnal oleme üheskoos paljude inimestega. Igaühel on midagi, mida teistel ei ole, igaüks on eriline ja vajalik liige Kristuse ihus. Need, kes seda juba teavad, on kohustatud teisi aitama ning juhendama oma ande leidma ja kasutama. Need annid on koguduse jaoks eluliselt vajalikud evangeeliumi jagamiseks nendega, kes seda veel ei ole kuulnud ega kogenud.

Meie ootus on, et iga inimene kuuleks, mõistaks ja vastaks Jeesuse kutsele: sina tule ja järgi mind! Ja siis läkitaks need, keda Jumal selleks tööks vajalike andidega varustab, kuulutama rõõmusõnumit Jumala vägevast võimust kõikidele, kellel on murtud süda.