Jumala sõna näitab meile nagu peeglist, meie endi mõtteid ja eluviise. Selle valguse enda läbikatsumine väljendub alandlikkuses, mille läbi kogeme Jumala armu kui kingitust. Liigne enesekesksus halvab inimese reaalsusetaju. Ta kujutab ette, et suudab Jumala tahet täita omast jõust.
Assiisi Frantsiskuse ideaaliks oli loobumine kõigest, saades kõigi alamaks.
Jeesuse ilustamata sõnum algab tänase pühapäeva kontekstis tunnustusega kirjatundjate ja varisertide tegevusele, kuna kirja selgitamine oli tema silmis auväärne ja vajalik amet ja selles mõttes on kirja seletajad Moosese järglased. Sünagoogi teenistuse korra kohaselt loeti Pühakirja püsti seistes, kuid seletusi anti selleks määratud istmelt. Moosese istmel istuma tähendas ühtlasi õpetamisõiguse omamist.
Selle vastu ei ole Jeesus samamoodi nagu templi puhastamissündmuses ei sekku ta preestrite tegevusse, vaid astub templi eesõues otsustavalt vastu kaupmeeste ja rahavahetajate tegevusele. Variseridele suunatud sõnumi teravik osundab sellele, et Moosese istmel istujate tegelik elu ei ole vastavuses nende õpetusega. Jumalik tõde ei ole ainult mingi teoreetiline teadmine või tõekspidamine, vaid see on eelkõige praktiline elu. Tõe tunnetuslik väärtus on kindlasti oluline, kuid tõeliseks väärtuseks saab tõde alles siis kui see leiab väljundi sellele vastavas teos.
Iga kristlase suurus seisneb tema teenivas hoiakus kaasinimese suhtes. Selline teenimine, mis taotleb omakasupüüdmatult ligimese heaolu, ei saa kunagi muutuda ennast ülistavaks või manduda välispidiseks ehk kombekohaseks käitumiseks. See mis laseb heal ja õigel õpetusel teoks muutuda, on ainuüksi teeniv armastus, mida Jeesus ise oma eeskujuga igal sammul ilmutab.
Jumal, meie Isa. Anna meile armu kahetseda oma patte ja neid sinule tunnistada. Anna meile usku, mis on siiras ja teeskluseta. Kingi meile armastust, mis parandab meie sees oleva valu ja on ligimese suhtes õrn ja kannatlik. Kuule meid oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast.