Jh 17: 20-23

Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.

See on üks lõik Jeesuse ülempreesterlikust palvest, kus ta palub, oma Isa ja meie Isa, oma koguduse eest kõikides paikades ja kõikidel aegadel. Jeesuse algsed järgijad ehk apostlid moodustasid uue ajastu kogukonna keskme. Neile anti pea võimatu ülesanne, viia sõnum kõikjale maailma, et nende tunnistuse kaudu jõuaks sõnum elu võidust surma üle kogu looduni. Seda ülesannet ei ole võimalik täita ilma osaduseta, selle igavese armastusega, mis valitseb Isa ja Poja vahel, mis on ilmsiks saanud tema Pojas, sünnitab meis armastuse Jumala ja teineteise vastu nii, nagu Jeesus oli varem neile rääkinud:  „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” 13: 34-35

Selle õpetuse kohaselt julgustab ka apostel Paulus kogudust:  „Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on
iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.“ Ef 5: 1-2

Nii Jumala kui ligimesearmastus ei saa olla ajutine või omakasupüüdlik, vaid kui keegi on otsustanud armastada, tuleb sellesse ka püsima jääda, sest sellest sõltub meie suhe Jumalaga ja Kristuse tunnetamine Kui keegi ütleb end armastavat Jumalat, aga ei suuda arastada oma venda, siis ei ole tema armastuse Jumala vastu usutav. Eks sellega on mõnes mõtte nii, nagu ka kevadise aiamaaga, et kui me soovime, et see kasvaks eile vilja, tuleb seda harida ja hoida ning sellel igal päeval silma peal hoida. Kui me jätame selle hooletusse, siis mõna aja möödudes on see paik juba tundmatuseni muutunud.

Seetõttu ei tohiks armastust otsida tunnetes või emotsioonides, mis on mööduvad ja ajutised, vaid sügavamas osaduses ja tunnetuses aga annakõike otsuses oma aega ja tähelepanu pühendada neile, keda armastame. Kui me pühendame end Jumala ja ligimese teenimisele kogu oma jõu ja tähelepanuga, toob see kaasa varem või hiljem oodatud tagajärjed. Sel juhu ei ole meie kogudustel üksnes vaja rääkida, et me ootame inimeste pöördumist Jumala poole, vaid inimesed nähes meie usu vilja, igatsevad ka ise seda kogeda ja viibida keskkonnas mis inspireerib, toetab ja julgustab.

Nii nagu riik või omavalitsused peavad käesoleval ajal vaatama üle kõik oma tegevused, et keskenduda kõige olulisemale, peaksid ka koguduses ja selle liikmed jätma maha kõrvaliste asjadega tegelemise ja keskenduma olulisele. Näiteks kui me vaatame koos lastega hilisõhtul populaarset Eurovisiooni, siis täiskasvanute saame aru, et seda võiks vaadata kinniste silmadega, kuid lapsed ja võib olla ka mõned täiskasvanud võivad võtta seda kui normaalsust, ei saa me selliste asjade mõju oma alateadvusele ja mõtetele alahinnata. Kõik see mida me vaatame, mida loeme, kuulame või ka sööme. Mõjub meie vaimset ja füüsilist tervist, ning selles osas ei tohiks me end toita asjadega mis hajutavad meie tähelepanu või lahtuvad meid Jumalast või panevad meid tema sõnas kahtlema.

Paulus on omal ajal manitsenud juba Gallatia koguduts, et teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele. Gl 5:13a

Tuletan seda siinkohal meede põhjusel, et me ei tohi unustada, et armastus ei tähenda kunagi patu ja kurjuse leebet sallimist.

Kui me keskendume Kristusesse uskujatena armastuse ühendusele Jumala ja teineteise vastu, avab tee evangeeliumile meid ümbritsevas maailmas, kuna maailm januneb armastuse järgi kuid seda otsitakse ja pakutakse valedest paikadest, olles armastuse mõiste muutnud sageli iseenda vastandiks.

 Usk ja mõistmine kuuluvad teineteisega kokku, mille kirikuisa Cantenburi Anselm on võtnud kokku lausesse: „Usun, selleks et mõista.“ Esmalt on usk millele järgneb mõistmine, aga kumbki neist ei ole võimalik ilma osaduse ja armastuse tunnistuseta, mida Jeesuse järgijad on kutsutud andma maailmas ja maailmale. Nemad on saanud osa Jumala armastusest kirkusest olles usu osaduses Kristusega. Selle usu ja armastuse sünnitab neis Püha Vaim, kelle ilmnemine jüngrite keskel , sünnitas kristliku kiriku, mida meenutame järgmise pühapäeval ehk Nelipühal.

Jumala Isa armastus toetab ka emade armastust oma laste vastu. Kuna ema on oma lapsed sünnitanud, neid hoidnud ja kasvatanud. Laste side emaga on väga tugev. Ema ei saa oma lapsi unustada, ta on mures laste elu, nende ülalpidamise ja elus edasijõudmise pärast. Jumal eeldab meilt austust ja kuulekust oma vanemate kui elu andjate vastu: Austa isa ja ema , et su käiks hästi ja sa kaua maa peal elaksid.

Vanematel ja emal on suur mõju oma laste vaimsele arengule hea ja kurja suunas. Ema suhet oma lastesse võib mõista ülekantud tähendusega Jumala armastusest oma rahva vastu. Nii on meie vanematel, nii emal kui isal vastutus oma laste vaimse kasvamise ja keskkonna eest, mis tagaks lastele turvalise kasvamise ja arenemise keskkonna, põhimõttel, anda oma lapsele seda mida on vaja, apostli sõnadega,  rahuks ja üksteise ülesehitamiseks!