Jh 15: 9-17
Madisepäeva evangeeliumile Jumala Isa armastusest Poja vastu ja üleskutsest teineteist armastada eelneb tähendamissõna Jeesusest kui tõelisest viinapuust. Selles avaldab ta varjatud Jumala tegeliku olemuse, mis avaneb neile, kes teda otsivad, usuvad ja talle kuuletuvad. Kõigis Jeesuse võrdpiltides esineb pooluseid, mida ei peaks omavahel vastandama, vaid vaatlema nende sisu ja ühisosa. Evangeeliumi passiivne pool seisneb selles, et inimene on iseeneses suutmatu tegema midagi oma pääsemise heaks. Viinapuu oks on täielikult sõltuv sellest elust ja kasvujõust, mis lähtub puu tüvest. Jeesus ütleb, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.
Püsimine viinapuus ehk Kristuses on vastuvõttev usk, millest saab alguse aktiivne evangeelium: Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja.
Osadus või ühendus viinapuu ehk Jumala kui kõige alguse lättega, avab ka palve kanalid. Issand rõhutab palve tähendust mitmes kohas, mis viitab sellele, et Kristuses püsimine või eluosadus temaga ei ole vaid ühepoolne ja passiivne sõltuvussuhe, vaid jätkuv elu ja väe voolamine. Enda vanem poeg, kes tegeleb loodusmatkade korraldamisega puhastas kevade hakul Saaremaa iidset Lõve jõge, millel liikumine oli takistatud sinna risti-rästi kukkunud puudest ja võsast. Kuu aja jooksul oli vaja kahe mehe tugevat tööd, et jõgi puhastada, et seda mööda oleks võimalik sõuda kuni mereni, aga selle tulemusena on sinna pääsenud ka rohkem kalu, mida on õngemeeste rõõmuks seal kevadel palju. Nii on raskesti ligipääsetavaasse kohta tulnud taas elu.
Nõukogu okupatsiooni ajal ei surutud kirikut ja kogudusi mitte ainult ühiskonna äärealadele, vaid lasti teadlikult kirikute ümber kasvavad puud sirguda suureks, nii et kirikud jääksid möödujate silmade eest varju.
Kui olen sellel aastal juba mitmel korral külastanud Lääne -Nigula kogudust, olen mõlemal korral näinud kuidas kiriku ümbrus on avatud selle ümber kasvanud suurtest ja ohtlikest puudest. Sarnast tööd on evangeeliumi kuulutamisel tehtud selles paigas juba aastaid nii, et nii kirik kui kogudus on paistnud otseses ja ülekantud tähenduses välja mitte ainult kohalikele inimestele, vaid ka kogu Eesti kirikuleus, olles mitmete näitajate poolest esirinnas.
On loomulik ja vajalik, et kirik ja kogudus oleks sõna otseses mõttes keset küla. Seda tööd on siin ja teistes Läänemaa kogudustes alustanud juba meie eelkäijad, kelle hulka on kuulunud ka enda vanaisa Peeter, kes jutlustas elavat evangeeliumi vaimulikele toeks olles Läänemaa kogudustes kogu nõukogude okupatsiooni aastakümnete jooksul. Täna on hea meel, et Lääne Nigulas on kauaaegse pastori kõrval sirgunud uus juht ja karjane, kellel on nägemust ja tahet selle teostamisel.
Püsides Kristuse kui eluandva viinapuu küljes oleme nagu laevas, kuhu meid on kutsutud ristimise kaudu, ja milles püsime usus Kristusesse ja millest avaneb üha uusi silmapiire ja ülesandeid. Kui Läänemaa ja saarte elanikud on harjunud lauskmaaga, avaneb tasaste rannaniitude ja mereäärse kauni vaate kõrval sootuks teine perspektiiv, kui tõusta kõrge majaka torni või kui juhtub olema võimalus, siis vaadata saarte vahelist laevaliini kaptenisillalt. See mis tundus meie tavapäraselt tasandilt ühtemoodi, paistab kõrgemalt vaadates sootuks erinevalt või ka avaramalt. Just seetõttu vajavad karjased ja juhid ühte kõrgemat vaatepunkti, et hoida enda järel käijaid õigel teel või juhtida neid eemale ohustavatest madalikest ja karidest.
Kristus on valinud ja kutsunud meid olema koos temaga, aga ka võtma temalt vastu Püha Vaimu väge et tunnistada Kristust inimeste keskel. Teinekord ei ole kerge teha valikuid või võtt vastu elumuutvaid otsuseid. Kui kaugelt Võrumaalt pärit Friedrich Pohlamets 1931. aastal Lääne-Nigula koguduse õpetajaks kandideeris ja proovijutluse ära pidas, läks ta tagasi raudteejaama teadmisega, et siia ta enam tagasi ei tule – siin on maa liiga lage. Jaamas sõitis rong temast peatumata mööda. Pohlamets ei teadnud, et peatamiseks tuli siin käega märku anda ning ta tundis, et see oli talle märguanne Jumalalt. 51 aastat teenis ta Lääne-Nigula kogudust. Ta oli Eestis üks väheseid vaimulikke, keda isegi Teine maailmasõda oma kohalt ei liigutanud. Pohlamets oli erudeeritud õpetaja, kes külastas sageli koguduse liikmete kodusid. Ta sõitis jalgratta ja hiljem mopeediga, seljas pikk tolmumantel. 81-aastaselt andis ta tööjärje üle Leevi Reinarule, Rannamõisa kirikuõpetaja pojale.
Jeesuse jüngrid on järginud oma õpetajat kolme aasta jooksul ja nüüd tuletab ta neile meelde, et nemad ei ole valinud teda, vaid tema olen valinud neid ja on seadnud neid, et nad läheksid ja kannaksid vilja ja et nende vili jääks. See valik ja kutse omandab uue tähenduse ja mõõtme nelipühade sündmuse valguses, puudutades tervet maailma. Kolleeg ja Saarte uus praost Rene Reinsoo on sellel kevadel üllatanud mitmeid koguduse toetajaid ja kaasa arvatud mind, kinkides tubli käsitöömeistri poolt valmistatud omapärase maakera, kuhu on peale joonistanud näiteks Kihelkonna alevik või terve Saare Lääne piiskopkond oma linnade ja piiridega. Ometi on maailm meie ümber palju avaram ja ka meie vaatenurk ei peaks piirduma vaid oma küla, oma piirkonna, oma koguduse või kirikus käivate inimestega, vaid peaksime nägema sellest kaugemale ja võta ette samme, mida me varem ei ole veel teinud.
Tuntud on ütlemine, et mitte karjased vaid lambad sünnitavad lambaid. Kui pastor peaks kandma oma kodukirikut vaid enda õlgadel, siis väsiks ta varsti, aga kui kandjaid on rohkem, siis on ka koorem kergem. Iga inimene, keda Jumal lubab meil kutsuda oma koguduse osadusse, saab ise kutsujaks teistele. Apostel Paulus, ilmestades kristlase ülesannet, kasutab seda iseloomustades sõna mis tähistab liikumist, mis sisaldab endas usu kogu rikkust. Efesose kirjas ütleb ta, et meid on koos Kristusega üles äratanud ja asetanud Tema läbi taevasesse olukorda.
Usuga seondub ka kindlus ja püsimine Jumala sõna alusel: Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü Ef 6:14
Kümne päeva eest siinsamas peetud misjoniteemalisel sõpruskoguduse päeval esitatud rühmatööde küsimusele, kuidas meie saaksime ärkamisele kaasa aidata ja mida on meil õppida varasematest vaimulikest ärkamistest, saab vastata kui mõtleme apostel Mattiase elukäigule. Tema vanemad kasvatasid oma poega jumalakartlikult oma vanemate pärimuse kohaselt. Kui Jeesus alustas oma avalikku tegevust, oli ta tema kuulajate hulgas, olles peagi veendunud, et ta on leidnud Messia. Ta käis teda kuulamas nii sageli kui võimalik ja on loomulik, et ta võeti peatselt ka jüngrite laiemasse ringi. Ta oli Jeesuse taevaminemise tunnistaja ja naasis koos teiste apostlitega viimse õhtusöömaaja saali ootama Tõotuse täitumist.. Kuna Juudas astus äraandmise teele, oli tema üks kahest kandidaadist 12 apostli kohale, ning liisk langes talle. Koos teiste apostlitega võttis ta vastu nelipüha päeval Püha Vaimu. Ta jutlustas Pühal maal evangeeliumi Jeesuse maise eluaastate arvul, enne kui ta suri märtrina aastal 63.
Nii tunnistab Mattiase elu koduse kasvatuse ja terve perekonna olulisusest. Mõeldes toonastele rabidele ja nende õpilastele tuletab see meelde kristliku hariduse olulisust ja kättesaadavust. Tähtis on Jumala sõna kuulamine ja kuulutamine mis on usu sündimise ja Jeesusega kohtumise eelduseks. Edasi võib usu leidnu soovida selles kasvada ja leida ka selles oma kutsumuse. Kui meile antakse selles kutsumuses täita mingeid ülesandeid, teeme seda rõõmuga, mitte kartes anda tunnistust erinevate inimese ees.
Tänase sõnumi kokkuvõtteks võib tõdeda, et usk ei püsi kunagi ühe kohapeal, vaid inspireerib meid tööks ja ettevõtmisteks, nagu apostel kutsub üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud. Ef 4:1