Eesti vabadussõna alguse mälestuspäeval Tori Sõjameeste kirikus kõnelenud Eesti endine Kaitseliidu juht kindral Riho Ühtegi ja Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan.                                                                                          Foto: Tõnu Veldre

Ps 60: 3-14                                                                                                  

Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles! Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub! Sa andsid oma rahvale näha rasket põlve; sa jootsid meid uimastava veiniga. Sa panid lipu lehvima neile, kes sind kardavad, et nad otsiksid varju ammu eest. Sela. Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile! Jumal on rääkinud oma pühamus: „Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru. Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp, Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!” Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini? Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära? Ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?! Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi! Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.

 

Punaarmee rünnak  Narvale 28 novebril 1918 tähistab Vabadussõja algust. Linn vallutati ning arvulises vähemuses Eesti Rahvaväe üksused löödi tagasi. Järgmisel päeval kuulutasid enamlased Narvas välja Eesti Töörahva Kommuni, mille loomisega lootsid enamlased, et edasine sõjaline konflikt kujuneks vähemalt näiliselt ümber Eesti-siseseks kodusõjaks. Oma eesmärke enamlased ei varjanud vaid asusuid neid territooriumi hõivamise järel kohe teostama, tõstes varasemate pühapaikade kohale oma jumalad. Nii kuulutati Eesti Töörahva Kommuun välja Narva Aleksandri kirikus, kus tegutses ka Eestimaa Töörahva Kommuuni Nõukogu.

Sarnaselt iidsele Iisraelile, keda tabas relvakonfliktis ebaedu ja kes olid sunnitud taanduma, kuna väed olid jagunenud Sauli ja Taaveti pooldajate vahel, ei olnudvabadussõja alguses ka Eesti rahvas ühtne. Sisemised vastuolud olid tekitanud rahva hinge lõhesid. Kui inimene haigestub ja talle määratase ravi võib haigus esialgu süveneda, enne kui see pöördub paranemise suunas ja olukord pöördub. Eesti puhul nii nagu 106 aasta eest, nii ka täna on paranemise eelduseks rahva kaitsetahe ja liitlaste toetus, kelleks Vabadussõja käigus osutus Inglise laevastik ja Soome vabatahtlikud.  Mida enam on riik sisemiselt lõhestatud ja rahvas tunneb, et valitsejate otsused on arusaamatud mis sunnivad inimesi põhivajaduste arvelt kokku hoidma, mistõttu väheneb tahe oma riiki kaitsta, muutuvad sellistes oludes vaenlased aina julgemaks.

Kui Vilistid olid Gilboas purustanud kuningas Sauli armee ja kuningas koos troonipärijatega langenud, päris Taavet kõikuva trooni, kuna Iisrael elas kaotuse meeleolus. Sisesõja tulemusena tõusis Taavet Iisraeli kuningaks alles 7 aastat hiljem valitsedes Jeruusalemmas 33 aastat. Kui meie kodumaal võib märgata, kuidas valitsejad pigem väldivad Jumala poole pöördumist, siis targa kuningana, alustas Taavet oma valitsemist palvega ja pühapaikade taastamisega.

Tänavu tähistame Tori kiriku rajamise 170mis sai tegutseda 90 aastat enne, kui see sõjasündmuste käigus hävis. Kiriku taastamisest 1989 aastal möödub tänavu 35 aastat. Meie taasiseseisvumise vundamendiks on rahva ja selle juhtide palve Jumala poole ning rüüstatud ja lagunenud pühakodade taastamine nii Toris, Hallistes kui kõikjal üle Eesti. Kui sõdurid hindavad seda kui ohvitserid on nende kõrval ja vajadusel ka eesliinil, siis rahva juhtide ja kõrgemate ohvitseride seismine koos oma rahvaga Jumala kojas on sisemise ühtsuse ja vendluse märgiks.

Eesti Vabadusristi kavalerid, kelle mälestustahvli me täna Tori kirikus pühitseme on andnud oma elu Jumala auks ja kodumaa kaitseks, mälestuseks tulevastele põlvedele.

Minu enda vanaisa Peeter Sooäär sai sõjaväelise väljaõppe ja läbinud allohvitseri kursused suunati ta teenima Narva, kus ta viibis kuni selle vallutamiseni 1944 aasta talvest suveni. Narvast pärit pastori tütrena abielludes oli vanaisa kitse koha eest kuidas tagada lahinguteajal tsiviilelanike aga ka enda ja oma toona kahe lapsega ja kolmanda lapse ootel abikaasaturvalisus. Nende nädalata ja kuude sündmustes pääses ta väga napilt mitmel korral kindlast surmast mis pani teda appi hüüdma Jumalat, kellesse ta sellest ajast uskus kuni oma elupäevade lõpuni. Vanaisa eestpalved on kandnud oma lapsi ka siis kui tema abikaasa pärast kolmanda lapse sündimist suri jättes, vastsündinu ilma emata. Vanaisa pidi andma rinnalapse oma lähisugulase kasvatada, kelle esiklaps on nende ridade kirjutaja.

Taaveti trooni päris tema poeg Saalomon, kes viis lõpule alustatud Jeruusalemma templi rajamise. Oma isa pärandist pidas ta kõige olulisemaks tarkus ja jumalakartust. Palveteekonna laul Saalomonilt. Nii ütleb ps 127 „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.“ Ps 127:1

Rajagem oma elu alus ise, oma pere ja rahvana, alusele mis ei kõigu ja õpetades seda tarkust ka oma lastele, rääkige neile lugusid sellest miks ja kes on ehitanud üles nii meie vabaduse kui pühakojad prohvet Jesaja Jesaja sõnadega: Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed ,sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse „lõhutud müüride parandajaks” ,„teeradade käidavaks tegijaks”.

                                                                                                    + Anti Toplaan