Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. 2Kr 5:10

Küllap on iga inimene mõnikord elus tundnud häbi, mille kohta sobivad sõnad: tahaks häbi pärast maa alla vajuda. Need sõnad iseloomustavad väga täpselt seda tunnet, mis valdab inimest, kui mõni eksimus, süü on saanud avalikuks – tahaks nii peitu pugeda, hoopis ära kaduda kõigi silma alt. 

Mõnikord võib ju ka põgeneda, end ära peita, seda teevad tihti väikesed lapsed, kui on teinud pahandust. Alateadlikult väljendub täiskasvanuna see peitupugemise soov selles, et häbenedes, süüd tundes peidetakse pilku, Silmad on südame peegel, öeldakse. Nii on oma süüd tundes tõesti raske avali pilguga teisele silma vaadata. Tõsi on see, et inimesed kardavad rohkem teiste inimeste kui Jumala arvamust. 

Aga ükskord tuleb meil seista mitte oma naabri, tuttava või kes tahes ligimese ees, vaid elava Issanda ees ja Tema kohtujärje ees saab kõik avalikuks. Seal ei päästa pilgu peitmine, seal ei õnnestu kellegi ega millegi taha varju pugeda. Saame mõnda aega ära petta inimesed, saame petta iseennastki, kuid Jumal näeb meie südame sügavaimat mõtetki. Jumala kõikenägev silm näeb meid praegugi. Vaata seda silma meie altarimaali kohal – tundub, et see vaatab just sind, istud sa siis eespool või tagapool kirikupingis. 

Nii näeb Jumal meie südame varjatud soppidesse igal pool. Ps 139 ütleb laulik: Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni (Ps 139:7-10).

Kui Jumal hüüdis paradiisiaias: Aadam, kus sa oled, siis mitte sellepärast, et ta ise ei oleks suutnud Aadamat üles leida. Vastates Jumala hüüdele, Tema kutsele, andis Jumal ka langenud inimesele võimaluse patt ise üles tunnistada. Jah, ka Aadam ja Eeva pugesid peitu – nad mõistsid oma eksimust, mille läbi oli maailma tulnud surm.

Täna, igaviku pühapäeval, mõtleme oma lahkunud lähedastele, mälestame neid. Õnnis on surm, kui see on tulnud Issandas ja rahu jääb ka mahajääjate südametesse, kui on enne surma saadud ära leppida, andeks paluda ja andeks anda, mitte ainult mõtetes, vaid ka sõnades ja tegudes. 

Kui mälestame oma lahkunuid, ärgem unustagem siis ka oma elavaid ligimesi – täna on veel nad meie kõrval, täna on võimalus paluda ka neilt andeks, kui oleme neile haiget teinud, homses päevas neid võimalusi enam ei pruugi olla. Homses päevas ei pruugi enam olemas olla neid või ka meid – keegi ei tea oma elupäevade piiri, nagu ei tea me ka, millal saabub viimne päev sellele maailmale, päev, mil oleme kõik Kristuse kohtujärje ees. Kasutagem siis meile kingitud aega targasti, andestades ja leppides oma ligimestega, ka nendega, keda me väga ei tahaks oma ligimeseks pidada. Ning Jumala kõikenägeva silma ees ei pea me end asjatult peitma, vaid saame tunnistada Temale oma patud, paludes armu ja andestust.

                                                                                                                          Tiina Ool

Jutlus Tn 12: 1-3

Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.

Juuda suguharust pärit prohvet Taaniel elas juudina Babüloonias kuningas Nebukadnetsari õukonnas, kus ta oli teenimas koos kolme teise Iisraelist pagendusse viidus noormehega. Taaniel paistis silma Jumala Seadusest kinnipidamise ja tarkusega. Oma teenistuskäigus jõudis ta kõrgele, aga ta pidi läbima ka mitu katsumust, millest eluga pääsemist saab pidada üksnes Jumala hoidmiseks või imeks.

Taaniel näeb kõige selle hävingut, mis tõuseb üles Jumala riigi vastu. Tänast pühapäeva nimetatakse ka Kuningas Kristuse pühaks. Taaniel näeb öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane. Ja ta saabus Elatanu (Jumala) juurde ning viidi tema ette. Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku. (Tn 7: 13-14) Jeesus nimetab end Inimese Pojaks, mis juutide jaoks tähendas Messia sünonüümi. Kui Jeesus on see, keda Taaniel näeb oma nägemuses Jumala, ehk elatanu juures, tähendab see seda, et tema on nii valitseja kui kohtumõistja.

Täna tähistab Tallinna Toomkirikus oma 75 sünnipäeva peapiiskop emeeritus Andres Põder, kellelt ilmub raamat pealkirjaga „Sõnade sütepann“. Juubilar on seda selgitanud, et sütepann on paljude rahvaste juures selleks vahendiks, millega tuld hoida ja edasi kanda. VT ajal asetati elavaid süsi koguni altarile. Jumal puudutab prohveti suud elava söega, et ta saaks võime kõnelda, tema keelt puhastada, et tunnistada Jumalat ja tema tahtest. Kõik see mida me räägime või teeme, võiks olla äratav ja sütitav mõju, et me ei laseks usu tulel oma südames ja elus kustuda, vaid hoiaksime seda alal.

Eile, mil põletasime Püha kiriku pargis tormis murdnud puu oksi, ei hakanud lõke hästi põlema. Vaja oli enam tuult ja seda, et keegi liigutaks ja õhutaks süsi lõkkes põlema. Nii nagu lõkkeks on vaja süsi, puid ja isikut, kes tuleaset kohendab, on meil vaja vaimulikuks kasvamiseks Jumala sõna tuld, koguduse ehk teiste usklike osadust ja juhatajaid, või vanemaid, kes meie vaimulikul arengu silma peal hoiavad ja vajadusel seda kohendavad. Nagu üksik oks ei põle kaua, ei saa olla ka meis kaua elavana püsida usu tuli, kui me ei igatse osadust Jumala ja tema kogudusega.

Taanieli raamatu keskseks sõnumiks on tunnistus Jumalast, kes on ustav ning kellel on meelevald kaitsta ja hoida neid, kes jäävad Talle ustavaks, kusjuures see kehtib nii üksikisikute kui terve rahva puhul

Taanieli kuulutus ei piirdunud aga sellega, vaid ta sai kuulutada ka head, lootusrikast sõnumit sellest, et Jumal saadab oma rahvale abi: Tema tõotust mööda tõuseb peaingel Miikael ning tuleb ja päästab need, kelle nimed on pandud kirja Eluraamatusse. Sellega koos tuleb üldine surnute ülestõusmine, mille järel kõik inimesed peavad astuma Jumala kohtu ette. Üles tõusevad nii õiged kui ülekohtused – ühed igaveseks eluks, teised aga igaveseks häbiks ja hukatuseks. See sõnum ei puuduta mitte ainult Iisraeli rahvast, vaid kogu inimkonda, ning selle juures on määrava tähtsusega, et meie igavese saatuse määrab see, millise valiku me teeme praegu. Kas oleme õigete või ülekohtuste, päästetute või hukkamõistetute hulgas? Kas oleme need, kes kord paistavad nagu taevalaotuse hiilgus ja näitavad säravate tähtedena teed teistelegi, või otsekui «tuulte aetavad veeta pilved või hilissügisesed viljatud puud.

Kirikuaasta viimane pühapäev meenutab meile tahtmatult, et iga meie päev või teekond võib jääda viimaseks. Möödunud nädalal jättis talviste ilmaolude tõttu oma elu mitu liikluses hukkunud inimest, eriti kurvastab meid noorte inimeste surm. Elu oleneb teinekord väga väikestest asjadest. Liikluses ei pruugi kõik sõltuda sinust, vaid keegi teine eksib ja sa oled olukorra ees, mida ei saa vältida, kus ka elu võib olla juuksekarva otsas. Kui oleme kaotanud oma lähedase pereliikme, tuletab see meile valusalt meelde, et ka meie ise oleme ajalikud ja haavatavad.

Jeesus räägib tänase pühapäeva evangeeliumis viimsest lahkumisest ajaliku elu piiri ületamisest. „Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.” Siin me siis täna koguduse ja üksiku inimesena seisame, kirikus ja teatud piiril, mida inimesed meie ümber ei pruugi endale teadvustada, et on olemas kaks kohta, kus inimesed veedavad surma järgselt oma igaviku, taevas ja hukatus. Meile antud elu on armu aeg, aga tuleb ka aeg, mil see lõpeb. Kas siis meie kui üksikud inimesed, meie surmatunnil või sellel ajal elaval inimkonnal. Viimasel juhul ajal tuleb Jeesus teist korda, enam mitte väikese lapsena vaid kuninga ja kohtumõistjana, kellele on antud kogu meelevalt nii taevas kui maa peal, mis toob kaasa viimsepäeva. Sellel ajal ei saa me teha enam valikuid, vaid peame minema sinna, kus on meie koht. Nende jaoks, kes on Issanda ilmumist oodanud on see rõõmustav sündmus.

Mõni elatanud inimene küsib ikka, miks ma pean veel selles maailmas elama kui ma olen juba valmis oma Issanda juurde minema ja teisel inimesel on hingevalu ja eluväsimus sedavõrd suur, et ta ei suuda oma elu enam selles maailmas jätkata. Meil ei ole nendele küsimustele lihtsaid vastuseid. Hiljuti oma 85 sünnipäeva tähistanud Toomas Paul on kirjutanud palju tekste ja raamatuid. Ühes, juba 1997 aastal ilmunud mõtiskluste ja palvete tekstis ütleb ta surma kohta järgmist: „On aegu, mil surm on kõikjal meie ümber, mi ta tuleb ja viib ühe lähedase inimese teise järel. Paratamatult, nagu näib. Me kõik liigume süveneva ühenduslõngade katkemise poole. Aga mis saab edasi. Kas tal n julgust selles pimeduses astuda säravasse valgusesse? Armastus on tugevam kui surm. Kas me suudame uskuda, et palve, et meie eestpalve ületab ka surma raja? Sina, elu ja igaviku Issand, võta vastu, kui kõik kaob!“ („Sinu tahtmine sündigu“ 1997)

Nii nagu kirikuaasta viimasele pühapäevale järgneb jõulude ootuseaja algus, järgneb meie ajaliku elu lõpule Issandaga kohtumise ja tema taastuleku ootus. Selle eelne aeg on täna, mil igaüks meist saab Jumala Sõna võtta kuulda ja saada osa Tema seatud armulauast, kuna homset päeva ei tea meist keegi ette. „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! (2 Kr 6:2)

Jumal ei taha kellegi hukkumist, vaid on teinud kõik, et võiksime pääseda ja pärida igavese elu. Selleks on Ta läkitanud mitte ainult peaingel Miikaeli, vaid oma ainusündinud Poja, meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse, kes on tõeline Eluvürst ja kõigi ilmamaa kuningate valitseja, kes on ohverdanud iseennast, et meid õigeks teha ja igavesse ellu juhtida. Jumal ei taha ju, et «keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele» (2Pt 3:9).

+ Anti Toplaan