Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus. Js 9:1
Need prohvet Jesaja sõnad kõlavad jõulude ajal paljudes kirikutes. Nad puudutavad kõiki Jumala valguse järgi igatsejaid, mis kutsus juba esimesel jõuluootuseaja pühapäeval nii koolides, küla kui linnaväljakutel inimesi kogunema, et olla pärast pikka sügist tunnistajaks esimeste advenditulede süttimisele.
Nii Jõuluõhtu kui varahommikuse jõulupüha teenistuse ajal oli väljas veel pime ja kirikut valgustasid küünlad. Mõneski vanas kirikus, pannakse lühtritel olevad küünlad põlema ainult nendel pühadel, kus elav tuli heidab ruumi kuldset ja salapärast valgust, mis sünnitab südames igatsust ja ootust. Küünlatule valgus loob ka meie kodudes hoopis teise õhkkonna ja meeleolu.
Selles ootuses kõlab lootusrikkalt prohveti kuulutus: Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal ,Igavene Isa, Rahuvürst. Js 9:5
Ajal mil prohveti sõnad esimest korda kõlasid, oli Assüüria kuningas vallutanud suure osa Iisraeli maast. Rahva üle oli langenud pimeduse vari. Paljud olid pidanuid oma kodust lahkuma, elades pagulasena või küüditatuna võõral maal, võõra rahva keskel. Allesjäänud pidid pingutama selle nimel, et taga enda ja oma pereliikmete ellujäämine. Sarnases olukorras on olnud ka meie rahvas ja on täna Ukraina rahvas.
Mõne päeva pärast saabub palverännakule Eestisse üle kolme tuhande noore täiskasvanud kristlase ligi neljakümnest riigist. Prantsusmaa Taizé kloostri vendade üleskutsel kogunevad noored juba 47. korda, et ühes Euroopa linnas koos palvetada. Palvetada rahu eest. Tullakse Tallinna, sest Eesti piirneb riigiga, kus pimedus lämmatab valguse ja lootuse sõnum vajab palve tuge.
Mõned rahvad järgivad külalislahkust rõhutavat vana kristlikku tava, et jõululauas kaetakse üks koht tundmatule külalisele, kel jõuluööl pole oma pidulauda, pole isegi kodu ega peavarju. Keegi ei taha, et korduks jõuluevangeeliumist tuttav olukord, kus Maarja ja Joosepi jaoks polnud majas kohta (Lk 2:7).
Jõulude ajal, mil kõigil tundub olevat tore ja hea võib mõnikord võib meil ka oma kodus olla tunne, et me oleksime nagu üksinda, kuna teised inimesed meid ei mõista või ei ole kedagi külla oodata, kuna kõigil on kuhugi kiire. Lõppeval aastal olen märganud, kuidas mitmed inimesed on tunnistanud, et nad ei loe enam uudiseid ja ei mõista nende tegusid, kes on kutsutud oma rahvast juhtidena teenima.
Kunstnik Urmo Raus, kes on loonud ka Kuressaare kiriku vitraazid kirjutab artiklis Eesti riigil ei saa minna paremini kui tema kodanikel, et riigil on kaduma läinud inimlik pale, mille talle andis vahetult armsate eesti naiste ja meeste poole pöördunud president Meri kes on öelnud: «Iga riik on oma rahva nägu. Ma tahaksin, et mõnedes nägudes oleks vähem kalkust ja rohkem osavõtlikust, kohusetunnet ja armastust. Armastusest sünnivad lapsed ja see Eesti Vabariik mille üle me võime uhkust tunda.»
Urmo märgib, et valimistel müüakse meile justkui maailmavaadet, kuid eelkõige usaldust. Usaldus on ainus krediit, millel kogu demokraatlik riigikord seisab.
Kui mõelda tagasi meie laulva revolutsiooni ajale, siis see tundub praegu nagu mitu aastat kestnud vabaõhu gospelkontsert, kus hoiti võhivõõrastel nagu vendadel käest, oldi eufoorias ning unistati üheskoos riigist, mis meenutas rohkem taevast kui maist riiki. Unistati vabast, demokraatlikust, jõukast ja õiglasest Eestist nagu meie riigi ideaali kirjeldas ka oma sõnades Lennart Meri.
Jesaja kuulutab, et ahistuses elaval rahval on lootust. Taaveti soost on sündinud laps, kellest sirgub kuningas. Tema vabastab oma rahva orjuse ikkest, tuues igatsetud rahu ja õnne. Kõige suurema kitsikuse hetkel on lootus vastsündinud lapsel, kelle silmis võib näha paremat homset.
Ühiskonnas toimub muutus, kui täitub Jumala tahe ja tõotus. Kuuldes oma lapseootusest ülistab Jeesuse ema Maarja Issandat, tänades teda suurte tegude eest: Kes on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust. Lk 1: 52-54
Hiljem õpetab Jeesus, et inimese tegelikud orjastajad ei ole niivõrd riigid ja inimesed, kuivõrd inimene on ennekõike oma patu ori, kes vajab sellest vabastamist. Meie kirikutes seisavad Jeesuse sümboolne häll ja jõulupuu lähestikku nii, et jõulutulede valgus langeb ka hällile. Vana tava kohaselt valmistatakse mõnel pool jõulupuu tüvest Suurel Reedel kirikusse samale kohale püsititatav rist. Mõned inimesed arvavad, et jõu ja vägivallaga saab lahendada probleeme, kuid nii perevägivald kodudes kui suurte riikide agressioon väiksemate vastu, lisab maailma juurde vaid valu ja andestamatust.
Jumal on sündinud lapsena selleks, et oma kannatuse ja surmaga vabastada inimest süüst Jumala ees ja läkitada meid kogu maailma, et tema nimel kuulutataks meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Lk 24:47
Ajaloolane Lauri Vahtre küsis vahetut enne jõule oma arvamusloos sellest mida ta enda ümber on tähendanud küsides: kas te leiate kaubanduskeskusest mõne jõulukaardi, mis kujutaks üht lapsukest Petlemmas? Tõenäoliselt mitte. Me teeme isegi jõulufilme, kus pole jälgegi ei jõuluvanast ega isegi jõulupuust, rääkimata Jeesuslapsest või kirikukella helinast. Isegi keset kõige sügavamat nõukaaega valminud «Kevades» võis näha kuuske, kuulda kellahelinat ja jõululaulu, kuid meie siin vabas ja iseseisvas Eestis oleme vabatahtlikult ära teinud selle, mis nõukogude võimul tegemata jäi.
Märkamata või tunnistamata seejuures, et kus lõpeb usk, seal algab ebausk. Mitte mõistus, teadus ega tarkus, vaid ebausk. Kõlbavad ka võõrad usundid, peaasi, et mitte enda oma. Kes räägiks hingeõnnistusest?
Tänaöisel jõuluõhtu jumalateenistusel Rooma Püha Peetruse katedraalis Roomas avati algava juubeliaasta puhul 25 aastat suletuna olnud peauksed, mille lävelt sai kirikuse astuda iga soovija. Meie oleme astunud pühakotta ja Jumal on tulnud meie juurde Jeesuses Kristuses, et anda meile elu ja lootust. Andkem siis oma eluga tunnistust usust mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud.
Jõulude sõnumis on vägi mis kõnetab meid uuesti igal aastal. Sajandeid kestnud traditsioonid, jõulurahu kuulutamine, andeks palumine ja saamine, head soovid jõulukaartidel ja kingitused oma lähedastele, jõululaulude sõnum, jõulukiriku vaikus ja prohveti sõnad, lähtuvad Jumala armastusest kõigi inimeste vastu.
Sõimes puhkava lapse silmad murravad ka kõige kõvema südame ja valmistavad meid võtma vastu oma südamesse kinkidena Jumala andestust ja rahu, KLPR 13 laulu II salmi palve sõnadega „Too kodusse, ka väiksesse, nüüd kallis püha kõigile, siis püha rahu majades ja rõõm on südames.“
Soovin õnnistusrikkaid Kristuse, meie Päästja sündimise pühi ning jõuluvalgust ja -rahu uude aastasse!
+ Anti Toplaan