Püha perekond Lk 2:33-40
Piiblis ja Luuka evangeeliumis näeme korduvalt Inimese aukartust Jumala suurte tegude ees. See kätkeb endas samaaegselt nii rõõmu kui kartust, aga ka kinnitamist. Jeesuse templisse toonud vanemad imestavad kahe asja üle. Esmalt Siimeonile antud prohvetlikku vaimu üle, kes tegi avalikuks seni varjunu ja teisalt selle üle, et Jeruusalemmas sai Jeesus-lapsest avalikuks veel palju rohkem, kui nädalaid tagasi esimestel jõuludel, mille üle Maarja mõtiskles oma südames.
Vaga Siimon kuulutab prohvetlikult Jeesuse emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk-, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.“
Siimeoni õnnistusega on esmakordselt seotud ennustus Messia kannatusest. Nii tõuseb juba Jeesuse sünnijärgselt tema kohale risti vari. Jumala poolt valmistaud pääste saavutatakse kalli hinnaga. Langemine ja tõusmine on nagu pilt hoonest mis oma seisundi tõttu ei tasu enam üles ehitada, vaid mis tuleb lammutada ja mille kohale rajatakse uus hoone.
Kuressaares on renoveeritud enamik lasteaedu ja koolimaju, kuid eriti esimeste puhul on vana kohale sisuliselt ehitatud uue hooned ning mitmete endiste piirkondlike keskusete vanade lasteaedade, kooli ja kultuurimajade asemel soovitakse ehitada üks ühine hoone, mille järel varasemad lammutatakse. Enamikel kordadel on õigustatud küsimus, kas midagi saab varsemast ka säilitada, nii nagu see on olnud vanemate ja väärtuslike hoonete puhul olnud muinsuskaitse üks põhimõtteid.
Paulus võrdleb oma tööd apostlina targa hooneehitajaga, kes on rajanud aluse, aga keegi teine ehitab sellele. Ta ütleb, et igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas - see on Jeesus Kristus. 1 Kr 3: 10-11
Kui kuningas Taavetile oli antud tõotus „Ma olen teinud lepingu oma valituga, ma olen oma sulasele Taavetile vandunud:5 Ma kinnitan su soo igaveseks ja ehitan su aujärje põlvest põlve.” Ps 89:4
Prohvet Naatani kaudu kõneleb Issand Kuningas Taavetile kus räägitakse ühe teistsuguse koja ehitusest: Ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks.14 Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks! 2 Sm 7: 12-14
Vaatamata Taaveti üleastumistest mis päädib tema kuningriigi lagunemisega, laseb Jumal väikesest ja kõrvalisest Petlemmast võrsuda uuesti Taaveti soo seemne prohvet Jesaja sõnadega: „Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.“
Kalendriaasta lõppedes tehakse nii üldiselt kui isiklikumat laadi aasta kokkuvõtteid millega võime olla rahul või mis on ebaõnnestunud. Uue aasta saabudes tajutakse uue alguse võimalust ja püütakse seoses uue aastanumbri muutusega muuta midagi ka oma elust soovitud suunas. Kui me soovime olla Jumala ees ausad, tuleb meil Tema ees tunnistada Telle seda mis on meid seni koormanud, et võiksime uut aastat alustada puhta südametunnistusega. Puhta lehe arm seisneb sellest, et Jumal muudab kasutuks kogu meie inimliku tarkuse või ka suured teod ja loob sellele kohale uue. Seda koges apostel Paulus oma pöördumises teel Damaskusesse. Selle kogemuse najal arvas kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. Fl 3:8
Endine kristlaste Jeesuse teel käijate tagakiusaja mõistis et kui inimesed ja tema nende hulgas, ei loobu ma uhkusest ja saavutustest ja enda võrdlemisest teistega, ei ole Jumala riigis nende jaoks kohta, kuna see viib tavaliselt välja enda teistest paremaks pidamiseni.
EAÕK kiriku Metropoliit Stefanus ütleb oma aastalõpu usutluses Postimehe ajakirjanikule, et sageli jäetakse kristluse puhul tähelepanuta see, mis on selle tegelik nurgakivi: armastus, austus teiste vastu ja andestus. Jumal kutsub armastama.
„Ükski kontseptsioon iseenesest ei saa tekitada konflikti, kui seda ei loo inimesed. Süüdi ei ole mitte monoteism, vaid inimesed, kes tõlgendavad ja kasutavad asju vastavalt oma soovidele ja vaadetele.
Sellest tuleneb ka lähenemine, mis nõuab teatud eksklusiivsust: sa saad ennast päästa ainult koos meiega ja kõik teised on hukule määratud. Kes tahab saada päästetud, peab ühinema meie ideoloogiaga ja meile kuuletuma. See on tee, mille on valinud kõik impeeriumid.“ PM 27.12.24
Siimeoni sõnumis sisaldub teinegi tähendus. Jeesus jagab otsekui inimesed kahte leeri. Ühtedele on ta pahanduseks ja märgiks mida ei tunnistata Jes 8:14-15.
Aga teistele tähendab ta vanast, langenud elust tõusmist uuele elule pääsemiseks. Nii saab Jeesus inimeste saatuseks: nendega sünnib samamoodi nagu nemad on suhtunud temasse. Jumal tunnistab omadeks need, kes Jeesust tunnistavad, aga hülgab need, kes teda hülgavad.
Nagu juba varem märgitud, räägib Siimeon ka Jeesuse kannatustest, aga ka inimeste suhtumisest sellesse. Kogu Jeesuse tegevus ja tema kannatus on selleks proovikiviks mis toob avalikuks inimese tegeliku loomuse ja sisemise olemuse. Keegi ei saa lõpuks jääda tema suhtes erapoolikuks. Kristlastena me teame, et Jumala ees ei saa jääda varjule midagi.
Tuleb aeg kus suhtumine Jeesusesse toob avalikuks selle, mis seni on olnud silmadele varjatud mis tähendab, et inimese südame mõtted saavad avalikuks. Jumal kõrvaldab eesriide mis eraldab meie mõtted ja sõnad. Nii võime olla olukorras kus mitte ainult sõnad vaid ka see, mida me mõtleme, saab kõigile teatavaks.
Tänases tekstis räägitakse meile ka naisprohvet Hannast kelle nimi tähendab armu ja heasoovlikust. Hanna kuulus ühte kümnest peaaegu kadunud Iisraeli suguvõsasse. Aaseri suguvõsa oli valitsenud muistsel ajal väikest piirkonda loode Galileas vahemere rannikupiirkonnas, Karmeli mäestikust põhjasuunas. Need põhjas valitsenud hõimud kadusid peaaegu täielikult, kui need küüditati aastal 722 eKr. Assuri ja Meedia linnadesse (2 Kn 17). Juudi rabiinlik kirjandus tunneb ühtekokku seitset VT-i naisprohvetit. Hanna eeskujuks või temaga sarnaseks võib pidada Juuditit. Sarnaselt viimasele oli ka Hanna lesk, kes elas oma lesepõlves paastu ja palveelu elades üle saja aastaseks.
Hannat tunnistasid ka preestrid ja kirjatundjad. Tal oli templi eesõues oma väike elamine, millele viitab lause: „Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad“. See tähendas ka seda, et Hanna ei puudunud üheltki jumalateenistuselt. Hanna kuulus nende VT-i vagade hulka kes Siimeoni kombel ootasid Messia ilmumist. Tema näide tunnistab meile, et Jumal ei vaata meie rahva suuruse, meie enda päritolu, vanuse või soo peale. Ta vaatab meie südamesse ja võib ka inimlikult tagasihoidlikust paigast tõsta oma teenijaid keda seada oma sõnumi kandjaks, kui nad on ustavad. Üksi koht ega küla, üksi perekond ega inimene ei saa olla seeläbi lootusetu või kõrvaline, et kuskil suuremas külas või tarkade inimeste keskel nii arvatakse. Kui meil on jumalakartus, on meil ka usku ja armastust ja lootust on alati, kui me rajame oma elu lootuse alusele ja täidesaatjale.
Siimeon ja Hanna on need kaks Jumala valitud tunnistajat, kelle läbi vanematele ja juuresolijatele tunnistati Jeesuse messialikkusest. Samal ajal kui paljud religioossed inimesed ei võtnud Jeesust vastu või ei tundud temas ära Jumalat andsid Jumala pühad temast tunnistust Jumala Püha Vaimu poolt juhitud vanade poolt, kes ootasin Messia ilmumist ja kes olid pühendunud Jumalat teenima.
Luther on tabavalt öelnud, et Jumalal on kaks ametit: ülbeid tõukab ta alla ja allatõugatuid tõstab ta üles. Ta muudab inimese omad võimalused nullilähedaseks, aga sellele tühjale kohale ehitab ta uut, ta haavab ja samaaegselt parandab. Jumalakartliku tee ei kulge tavaliselt austuse kõrgendikel vaid ahistuse ja armu orgudes. Evangeelium kätkeb endas mõlemat, see on samaaegselt nii kohtumõistmine kui armukuulutus.
Messia kannatustee tundub inimliku silma läbi nõrkusena, see on põlastusväärne isegi ka tema enda lähikondlastele, aga just selles osutub Jumala nõrkus tugevuseks. Mõõk, timuka relv, tundub saavutavat võidu ja ebaõiglus võidutsevat õiguse üle. Aga Koljati mõõk ei saanud hukutada noort Taavetit ega rist lõplikult lüüa Taaveti Poega Jeesust.
Luukas ei räägi meile süütute laste tapmisest ega püha perekonna põgenemisest Egiptusesse. Teistes evangeeliumites kirjeldatu võetakse Luuka poolt kokku lausesse: „Kui nad olid täitnud kõik mis tuli teha Issanda seaduse järgi“, mis ennekõike peaks tähendama poisslapse ümberlõikamist, „siis nad pöördusid tagasi Galileasse oma külla Naatsaretti“. Kohapeal elades ütleb evangelist Jeesuse 13 eluaasta kohta kokkuvõtvalt: „Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal.“ Nii tuuakse esile Jeesuse kogu inimlikkus, aga samas ka tema ainukordne staatus Jumala Pojana. Luukas mainib evangelistides ainsana messia tunnustena Jumala tarkust ja armu.
Kui vaatleme kaugemast perspektiivist Jeesuse maapealset elu, näeme selles Jumala tegutsemispõhimõtteid ja ajakava. Tema ajalikust elust oli 30 aastat vaikuse ja kasvamise aeg ja vaid kuni kolm aastat avaliku tegutsemise aeg. Siis 90% ettevalmistust ja 10% seatud ülesande täitmist. Instrumenti häälestati 9/10 ajast ja mängiti 1/10. Aga milline see tulemus Geneetsareti järve kallastel ja Jeruusalemmas oli.
Ei saaks meiegi mõelda, et meie aeg on teatud vanuses juba möödas, kui olulisem võib olla veel ees. Mooses sai kutse 40 aastaselt ja pärast seda pidi ta elama 40 aastat eemale tõmbunult pagenduses ja alles 80 aastaselt algas tema tegelik kutsumusülesanne. Siimeoni ja Hanna elu olulisemad hetked saabusid kätte alles nende elu viimastel aastatel. Jumal kutsub oma ülesandeks iga inimest. Ta annab meile teatud ettevalmistusaja ja kogemused, aga mingil hetkel annab ta meile teada, et nüüd on see hetk käes. On hea astuda aasta lõpule vastu teadmisega et me oleme Jumala kätes.
+ Anti Toplaan