Tänast pühapäeva nimetatakse palvepühapäevaks. Päeva teemaks on Südame kõne Jumalaga. Selle sisuks on ühelt poolt meeleparandus, teisalt aga palve, et Jumal hoiaks oma rahvast hädade ja eeskätt loodusõnnetuste eest ning kingiks oma õnnistuse ka põlluviljale. Mitmed sõjajärgse põlvkonna kristlased on meenutanud kuidas nad on näinud oma usklikke vanavanemaid ja enne kevadkülvi eel põllul palumas viljale head kasvamist ning rohket lõikust.
Jeesus õpetab meid paluma mitte ainult suurte ja nähtamatute asjade pärast, vaid ka lihtsate igapäeva asjade pärast. Palve igapäevase leiva pärast sisaldab tegelikult kõike, mida me oma maises elus vajame, olgu selleks kodu, vanemad, sõbrad, kool, töökoht, tervisekindlustust või hästi toimivat ühiskonda. Ajal mil rahvad ja riigid vaevlevad pandeemiast tulenevete tagajärgedega, on ka seni iseenesestmõistetavad ja eluks vajalikud asjad meile kingitus Jumalalt mis tagavad meie igapäevase elu samamoodi, nagu igapäevane leib.
Palvet võib võrrelda nii vaimses kui füüsilises mõttes Jumala kummardamisega. Jeesus õpetab meid Jumalat kummardama vaimus ja tões. See tähendab ennekõike tegelikku pühendumist. Ilma pühendumuseta ei saavutata eesmärke. Olgu meile eeskujuks ja seisku vaimusilma ees Jeesus kui ta palvetab Getsemani aias, kus ta kummardus Jumala ette, et sünniks Isa tahtmine.
Ülestõusmispüha
hommikul täitis murelike jüngrite südameid samaaegselt kohkumine ja rõõm, et
läheks täide Jeesuse varem neile öeldud sõnad: Kui ma näen teid jälle,
on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. (Jh 16:22)
Kõigeväeline Jumal,
Sina pöörad alati kõrva oma sulaste palvete poole.
Õpeta meid õigesti palvetama, et me alati ja kõiges
Sinu abile loodaksime ning oma elus Sind austaksime.
Kingi meile armu, et me ei kaotaks lootust,
vaid hoiaksime alati usus Sinust kinni.
Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.