Jüngrite reageering näitab, et selliseks kohtumiseks nad veel valmis ei olnud. Nad olid ehmunud ja lõid kartma kuna arvasid, et näevad vaimu. Selline kartus on inimese loomulik reaktsioon üleloomuliku ees. Ülestõusmispüha ajal ja järel kuuleme kirikutes rõõmsat kuulutust: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ ja vastaja kinnitust: „Ta on tõesti üles tõusnud!“ Selline tunnistus või vastus eeldab, kas isiklikku kogemust või teise võimalusena on toimunut uskuda, kuigi inimese südames võib olla ka kahtlus, kas selline asi võib olla võimalik? Osa jüngreid omas ülestõusnuga isiklikku kogemust, nii uskumatu kui see teistele ka ei tundunud, kuid teine asi on seda kogeda. Kui mõistus ütleb, et see ei saa olla võimalik aga kogemus tunnistab, et see mida sa näed on siiski tõsi.

Inimene otsib ikka põhjendusi ja varuväljapääse, et ta ei satuks otseselt Jumala poolt kõnetatavaks. Kui ka kogeb oma elus  üleloomulikku püüab ta leida sellele arusaadavat ja loomulikku selgitust. Kui me näeme enda kõrval varju, tähendab see seda, et me seisame valguses. Jeesus rahustab jüngrite meeli öeldes neile, et neil ei ole põhjust teda karta. Nii neil kui meil on raske uskuda ihulikku ülestõusmist, aga ometi on see ristiusu tuum ehk kese. Kristlik usk ei ole üksnes vaimne või filosoofiline konstruktsioon, vaid selle puhul on küsimus Sõna lihaks saamises. Ülestõusnud ehk kirgastatud ihul on kogetavalt füüsilised tunnused kus isiksus ei eksisteeri lahus selle välisest kujust ehk kehast. Jeesuse ülestõusmisihu liikmed, koos neil olevate kannatuse märkidega, on osa tema juurde kuuluvast identiteedist. Nendest märkidest tuntakse teda ära nii ajas kui igavikus.

Nutvat last ei saa lohutada jutuga, milline turvalike koht n ema süli. Üksnes füüsiliselt kohalolev ema suudab last lohutada.  Muretsevad ja kurba inimlast ei rahulda teoreetiline teadmine, vaid Jumala süli mida ta avab meile oma Pojas, kelle haavad tunnistavad meile Isa armastusest. Selles seisneb kristluse paradoksaalne sõnum mis on komistuseks uhketele ja iseendas tarkadele, aga on lohutuseks murelikele ja iseendas pettunutele.

Nii nagu meiegi tunded või meeleolu võib sama päeva lühikese aja jooksul käia üles ja alla muutub ka Jeesuse jüngrite meel ehmatusest ülevoolavaks rõõmuks. Siinkohal tuleb märkida, et me ei tohiks oma usku rajada tunnetele kuna sel juhul seisame ebakindlal alusel. Vähiravifondi looja, ajakirjanik ja neljakümnendete eluaastate alguses arstiks õppiv Toivo Tänavsuu tunnistas, et käis koguduses iga päev mitu aastat oodates Jumala üleloomulikku ilmutust selles, et lasta ennast ristida. Lõpuks sai ta aru, et see on tema otsus mida tal tuleb astuda.

Nii nagu ka Emmause teel, avab üleoloomulikult end jüngrite keskel füüsiliselt ilmutanud Jeesus nende mõistuse kirjadest aru saama. Kristuse kannatus ja surm on lepitus, mis puudutab tervet maailma. Seetõttu on ka selle lepituse sõnumi viimine kõigile rahvasteni kristliku kiriku peamine ülesanne. See sõnum lähtub Jeruusalemmast. See linn on onud ja on ka täna kõikide uudiste keskmes. Sageli küll erinevate konfliktide ja kaua kestnud vastasseisude lähtekohane, aga samas ka paigana, kust lähtus maailma lunastust. Seal tõusis Kristus surnuist üles ja seal võeti ta üles taevasse, seal valati välja Püha Vaim, sealt sai alguse misjonikäsk kuulutada evangeeliumi kogu loodule ja seal viiakse see kõik viimselt lõpule. Nii võib arvata, et mida rohkem me kuuleme erinevaid sõnumeid Jeruusalemmast, seda lähemal on see aeg kuhu Jeesus sinna taeva väe ja auga tagasi tuleb. Enne kuningate kuninga saabumist peab kogudus olema valmis, aga kas meie inimesed on tema tulemiseks valmis või tegelema hoopis mingite muude teemadega mis tunduvad aktuaalsed ja igapäevaselt olulised. Millega siis inimesed tegelevad? Toimetulemise ja muretsemisega erinevate asjade pärast. Me muretseme küll toimetuleku pärast või siis tundub olevat paljude inimeste mure see kuhu panna oma kogutud raha, et see pangas või pensionisambas seistes ei kaotakse oma väärtust. Mida aga ütleb selle kohta Jumala sõna? Kui Jeesus külastab kahte naist Martat ja Maarjat istub Maarja tema jalgade ette ja kuulab tema õpetusi, aga Marta püüab olla viisakas ja külalistele olemasolevat pakkuda ning on pahane, et õde teda ei abista. Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.”(Lk 10:41 42)

Sõnumitooja kuulutab kuninga peatsest saabumisest, millega sõnumi kuuljatel tuleb arvestada. Selle kuulutuse sisuks on sõnum meeleparandusest. Oma meele ja olemuse pöördumine sellest mis mind on seni Jumalast lahutanud. Evangelist Johannes ütleb Jeesuse kohta: „Kõigile, kes tema vastu võtsid andis ta meelevalla saada tema lasteks.“ Kui me tunnistame oma eksimusi ja palume need andeks, annab ta meile kõik meie patud andeks ja parandab meid kõigest ülekohtust. See sünnib Kristuse nimes ja tema lõpetatud töö tõttu.

Pärast kirgastatud ülestõusmisihuga jüngritele ilmumist ja neile misjoniülesande andmist, tähendab Kristuse taevaminemine tema maapealse töö lõppemist ja pöördumist tagasi sinna, kust ta enne inimeseks saamist on tulnud. Usutunnistuses me tunnistame, et sealt Tema tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle ja Tema riik ei lõpe. Kui ta taas tagasi tuleb, tuleb ta märgatavamalt ja rikkamalt kui oma sündides siia ilma esimestel Jõuludel. Jeesuse kui maailma looja inimeseks saamine ei olnud üksnes ajutine sündmus, vaid jumalik plaan või akt, millel on püsivad jäljed. Kui Jeesus sünnib inimesena, siis ka taevasse on ülendatud ka tema inimlikkus. See ilmneb tema ihus ja haavades mis on püsivateks lunastuse märkideks ja tunnistuseks temasse usklikele nii ajas kui igavikus. Taevaminemine ei ole põgenemine inimlikkuse eest, vaid ta on nüüd meie Päästja, kes tunneb inimeseks olemise raskusi ja kiusatusi ja saab seepärast meid aidata.

Jüngritele oli oluline see, et neist lahkudes ei pööranud Jeesus neile selga, vaid nad nägid kuidas Jeesus tõstab nende poole õnnistades oma käed, milles olid naelte jäljed

Evangeelium algab ja lõpeb sõnumiga suurest rõõmust. Taevaminemis sündmuses ei kirjeldata lahkumispisaraid, vaid teenimist ja rõõmu. Kummardumine maani on jüngrite vastus taevasse võtmisele. Kristuse ette peaks sellest alates kummardumas igaüks, kui mitte selles siis viimselt igavikus, nagu sellest tunnistab apostel Paulus: et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlvnii taevas kui maa peal kui maa all,11 ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand -Jumala Isa kirkuseks. (Fil 2:10)