Juba prohvetid nägid selle päeva liginemist inimeste jaoks ootamatult. Kirkuse Issanda tulek ei jää siis enam varjatuks ja pereingi kuuluvaks sündmuseks, vaid see haarab kogu meile teadaolevat maailma, kus mitte ainult ei jäeta kivi-kivi peale, vaid ka algained lagunevad, ning senist maad ja tema tegusid ei leita enam. Martin Luther alustab igat väikese katekismuse selgitust lausega: “Meie peame Jumalat üle kõigi asjade kartma ja armastama.” Õpetussõnade raamatust teame, et Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus. Jumal on meile end ilmutanud oma Pojas Jeesuses Kristuses, lunastades meie patud ja kinkides meile osaduse temaga, nii siin maapeal kui igavesti taevas. Kui meid on arvatud ja vastu võetud tema lasteks, ei pea me kartma seda mis meid ees ootab, kuna tema on tõotanud olla meiega maailma ajastu lõpuni.

Käesolev maailm ja selles leiduv on küll imetlusväärne, kuid see ei ole täiuslik ega lõplik Jumala tegu.

Nii koguduse kui terve Jumala rahva osaks on kannatlikult võideldes oodata Kristuse taastulekut. Kõigil aegadel elanud kristlaste põlvkonnad on vaatamata kogetud kannatustele ja katsumustele, saanud tõotuse pääste ajast. See täidab igal algaval päeval meid uue lootuse ja rõõmuga, sest teame, et meie ootame tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.

Seni kutsutakse meid üles pühaks eluks, säilitades igas olukorras, rahulikkuse ja kaine meele mis toetub armule, mida meile pakutakse Issanda ilmumises.

Kõigeväeline Jumal, taevane Isa, me palume Sind: et me oleksime valmis hetkeks, et siis, kui Sinu Poeg tagasi tuleb, võiksime Teda rõõmuga vastu võtta ja Sind puhta südamega teenida.
Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.