Palveteekonna laulu ehk psalmi 121 peetakse omasuguste hulgas üheks kaunimaks või julgustavamaks. Ajalooks on saamas varasematest erinev aasta, kus paljud loodavad, et uus ja algav aasta viiks meid samm- sammult lähemale elule, millega olime harjunud enne märtsi keskpaika. Seda lootes vaataksime siiski vaid igatsusega minevikku, aga täna sooviksime selle aasta kogemuste alusel vaadata tulevikku mis ei ole kunagi kõiges minevikuga sarnane. Kuna keegi meist ei oska oma päeva ette arvata, vajame nagu palverändurid, käidud teekonna ja tuleva teekonna vahelises ajas julgust ja jõudu.
Kui me räägime palverännu teekonnast, omistab iga inimene sellele oma tähenduse ja sisu, isegi siis kui tee mida käia on ühine. Seda on lihtne mõista, kuna oleme ajalises plaanis käinud kõik üheksoos läbi lõppeva aasta teekonna, aga alati mitte kõrvuti või silmside kaugusel. Kuigi me vajame enda kõrvale teisi teekaasalasi, peetakse sisulises tähenduses tõsisemaks palverännuks seda aega, mil me rändame üksinda. Näiliselt oled sa sellel teel üksinda kuid sinuga koos tuleb kaasa sinuga Issand kes ütleb: Vaata ma olen iga päev teie juures kuni maailma ajastu lõpuni! Need kes on tegelikul palverännakul osalenud või suudavad mõista oma elu erinevaid perioode kui palverännaku teekonda, võivad nõustuda tänase päeva teemaga: meie aeg on Issanda käes.
Palverändur võtab oma südame või hingerahu leidmiseks ette pika ja omal ajal ka ohtliku teekonna eesmärgi poole, mida ta peab pühaks ja millel on tema jaoks tähendus. Meil tasub meenutada, et Jeruusalemma templi ajal võtsid juudid teekonna pühasse linna ette kolm korda aastas ja võõrsil elavad juudid pidasid oma kohuseks külastada oma usu tähtsaimat pühapaika vähemalt kord elus. Moslemid peavad seda tava oma pühapaiga osas au sees ka tänapäeval.
Kindlateks pühadeks pühapaiga poole suunduvaid inimesi on oma kodu läheduses vähem, kuid teekonnal tuleb neid juurde ja pärale jõudes võib neid olla hulgalisel, nii nagu kirjeldab teekonda jõulukirkusse omaaegse noorsookirjanik Jüri Parijõgi läbi väikse poisi silmade, kus küladest algavad teed viivad kirikulised kõrgemal kohal valgustatud kirikuni, kus kellamees õlilambi valgel tulijatelel tervituseks laseb kelladel kajada.
Seda tunnet mis meid valdab kui oleme jõudnud mingi olulise teetähiseni või seatud eesmärgini, on raske sõnadesse vormida, kuid midagi sellest oleme ka ise kogenud, kui oleme varemalt saabunud jõulukirikusse, osalenud laulupeorongkäigus või viibinud mõnel meile tähenduslikul sündmusel, kus on kogunenud tavapärasest rohkem inimesi.
Tänavust aastat jääb iseloomustama enda ja teiste tervise hoidmise nimel sellistest rahvakogunemistest hoidumine. Kui eelmist Vabariigi aastapäeva tähistati veel pidulike kogunemistega, siis peatselt kehtestatud eriolukorra tingimustes keelati ka inimestel kirikutes kogunemine ja saarlastel mandril käimine. Ülestõusmispühad toimusid esimest korda ajaloos suletud uste taga.
Kuigi alates emadepäevast piiranguid leevendati ja suvel oli vähemalt Eestis rohkem hingamisruumi, pöördus olukord terviserindel halvemuse poole uuest sügisel ja inimesi manitseti mitte kogunema ja vältida jõulupühadel kirikukäimist, kuigi erinevalt kevadest olid ja kirikud seatud piirangutega avatud. Riigi ja ka kiriku enda üleskutseid ettevaatlikkusele võeti kuulda ja kartus jõulukirikute üle rahvastamisest osutusid ennatlikeks.
Kirikute piirangutega avatuks jätmise üheks argumendis on olnud pandeemia leviku aastal süvenevad mured inimeste vaimse tervise pärast. Hirmust või muudest kartustest tingitud sotsiaalne isolatsioon mõjutab meie tervist ja suhtlemist olulisel määral. Eesti otsustajad on üksiku isiku seiskohalt kriisiga suhteliselt hästi toime tulnud, eriti kui vaatame murega olukorda meie lähiriikides ja maailmas laiemalt. Lihtne on midagi ära keelata või kinni panna kuid igal sellisel otsusel on omad tagajärjed ja palju raskem on taas kinni pandut avada. Inimesel on olemas omad füsioloogilised vajadusel nagu toit ja peavari ning tervis, aga usuinimeste jaoks peaks koguduse osadus ja armulauast osasaamine olema sama olulised.
Õigeusu kiriku preester Mattias Palli rääkis selgitas ajakirjanikule kirikute avatuna hoidmise vajalikkusest aasta lõpus järgmist:
„Kristlased moodustavad ühe, tervikliku organismi, "Kristuse ihu", mida kinnitab ja toidab Kristus ise oma ihu ja verega. Seepärast, lisaks piibli ühisele lugemisele ja palvetamisele, on kristlastel vaja ka toitu, milleks on armulaud - Jeesuse ihu ja veri.
See on midagi ainelist ja käegakatsutavat, samas vaimset ja igavikulist. Kuid ilma inimeseks saanud ja maailma tulnud Kristuse ihu ja verd söömata ei saa keegi olla tema järelkäija“.
Keegi ei soovi, et üksi inimene peaks meie maal kannatama nälga ja selleks on jõulude eel kogutud muuhulgas toidupangale jagamiseks inimeste annetusi. Toitu ei ole aga vaja ainult pühade ajal, vaid iga päev. Uskliku inimese jaoks on selge tõde, et inimene ei ela üksnes leivast vaid igast sõnast mis lähtub Jumala suust. Nii peaks olema loomulik, et me ei jäta vaimulikult nälga ei ennast ega oma ligimest, vaid igatseme ise vaimulikku toitu ja püüame seda võimaldada ka teistele, kellest me hoolime. Seda saame teha nii kui jagame seda lootust mis Jumal meile on kinkinud ja kogemust sellest teistega, ning aitame muuhulgas oma kogudust seda eesmärki laiemalt täita. Leides selleks võimalusi osaleda koguduse tegevuses ja toetada kogudust et ta võiks täita talle ainuomast eesmärki, hoida elavana Jumala sõna kuulutust ja ning viia läbi ristimisi pihti, armulauda ja teisi inimese õndsuseks vajalikke talitusi.
Nii nagu igat palverändurit varitsevad ka meid algava aasta eel jätkuvalt paljud nähtavad, aga ka veelgi enam nähtamatud ohud, mille eest hoidumiseks oleme viiruse levimise tõkestamiseks harjunud lühikese ajaga kandma maski. Me ei tohiks kuidagi alahinnata psalmisti eeskuju, kes tunnistab teekonnal oma abitust ja tõstab oma pilgud üles. Meie maal ei ole palju mägesid, kuid need kes on maailmas rohkem ringi rännanud teavad, et kerge on oma silmi tõsta mägede poole kuid raske on sinna jõuda. Mida kõrgemad on meie ideaalid ja lootused seda raskem on neid saavutada. Võib olla sellepärast ei peagi me kõiki oma päevi ette teadma, vaid liigume nendest läbi samm sammult, kuna teades eesolevad raskusi, ei julgeks me sellel teekonnale ilmselt astuda.
Kui meie silmad on tõstetud kõrgemale, on meie pilgud suunatud nende mägede Loojale. Laulik suunab oma pilgu eesoleva poole ja on kindel, et tema abi tuleb Issanda käest. Loodusjõud võivad purustada ka mäed ja ka tempel võib hävida, aga Jumal ja tea sõna ei kao. Tema on meie Looja ja meie töö ja teekonna õnnistaja Nii tohime aastavahetusele ja uue aasta teekonna vastu minnes öelda: Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.