Jeesuse vanemad Joosep ja Maarja armastasid sarnaselt oma kaasmaalastega Jeruusalemma templit, kui sinna suunduti kuni kolm korda aastas, aga kindlasti paasapühadel, lauldes teekonnal teiste hulgas Taaveti laulu 122:  Ma tõstan oma silmad mägede poole ,kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa. Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku. Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab.

Pühade järel märkasin nad alles päevateekonna kaugusel, et Jeesus ei ole koos nendega tagasiteel ja nad hakkasid teda otsima oma sugulaste ja tuttavate hulgast. Alles kolmepäevase otsimise järel leiavad vanemad Jeesuse pühakojas istumas õpetajate keskel, neid kuulamas ja küsitlemas.

On loomulik, et tema ema Maarja küsib: Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud.” Sellele saab Maarja mitmetähendusliku vastuse: “Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?” Ei ole imekspandav, et Jeesuse vanemad ei mõistnud, mida ta nende sõnadega soovis neile öelda. Meie, kes me tunneme hilisemad õndsuslugu, saame öelda, et Jeesus oli juba siis valmis astuma templi kõige pühamasse paika kus Jumal oma rahvale halastab. Seda paika nimetatakse 2 Moosese raamatus seaduselaeka kullast lepituskaaneks, mida valvasid kaks kullast ülespoole suunatud tiibadega keerubit.

Selles paigas ilmutas Jumal end Moosesele ja kõneles temaga lepituskaanel mõlema keerubi vahel, kõigest, mida Ta käskis Moosesel Iisraeli lastele öelda. (2 Ms 25: 17-22)

Templis toodi ohvriks inimeste ja rahva pattude eest veatuid loomi ja linde, kelle veri valati altaril lepituskaane ees. Jeesus saab astuma selle ohvri kohale, olles valmis oma elu andma kõigi inimeste eest.

Apostel Paulus õpetab pärast Jeesuse surma ja taevaminemist, et Jumal seadis Jeesuse veres lepitusohvri usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud.

Kristliku kogudusena saame Jumala templis osa Kristuse lepitusest tema sõna ja armulaua sakramendi kaudu. Uue aasta alguses tohime koguneda Jumala kotta, et võtta vastu armu evangeeliumi milleks meid julgustab ka apostel Paulus Heebrea kirjas: “Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.” (Hb10:25)

Täna hommikul 10.30 helistati üle maa kirikukelli Vabadussõjas võidelnute mälestuseks. Meie esiisad võitlesid oma elu hinnaga selleks et nende järeltulijatel oleks võimalik oma maal ja elus elada rahuga. Alati ei ole see õnnestunud kuna kõik ei sõltu meist endist.

Vaatamata sellel, et meie maal ei ole, tänu Jumalale sõda, vajame algaval aastal rahu oma polariseerunud ja igaüks oma mullides elavatele inimestele. See ei tähenda loobumist oma tõekspidamisest või põhimõtetekst kuid eeldab teise osapoole kuulamist ja temast lugupidavalt rääkimist. See oskus tundus lõppeval aastal olevat suurem defitsiit kui näomaskid või viirusevaktsiin.

Kes teab, et ta on Jumala ees õigeksmõistetud patune, elab selles rahus ja on julge Tema läheduses, isegi kui tema ümber peaks valitsema rahutus. See kes on kogenud Jumala rahu saab teha rahu nii enda kui teiste inimestega ja tahab olla rahus maailmaga enda ümber.

Vaatamata sellele, et ilmselt ei saavuta me inimsuhetes ja ühiskonnas kunagi ideaali, ei tähenda see seda et me ei võiks seda hoida silme ees ja olla ise rahutegijad. Seda soovin ja palun alanud aastal kõigile oma kaasteelistele ja sõpradele!