Kuigi süüdatud on suuri tulesid on ka iga väikseim küünal mõne lapse käes täna veel viimast päeva toas oleva jõulupuu juures suur valgus, kui see paistab pimeduses. Kui me täna ja homme kuuskedelt küünlad võtame on meil otsekui tunne et ka meie oleme kuidagi kaasa aidanud sellele, et valgust on meie ümber nüüd juba palju rohkem.

6 sajandit enne Kristuse sündi on juutidel seljataga väga raske aeg. Babüloonia kuningas on hävitanud Jeruusalemma ja selle templi. Rahva paremad pojad küüditati mida tuntakse ajaloos Paabeli vangipõlvena. Kui siis lõpuks Pärsia kuningas Kyros Pabüloonia vallutas andis see juutidele võimaluse naasta oma isade maale. Kodumaale tulekuga seotud ootused olid väga kõrged. Tegelikkus aga sootus teistsugune. Jeruusalemm ja enamik tollaseid linnu seisis varemeis. Mitte ainult majad vaid ka majandus oli varemeis ja katuseta. Kõik olid vaesed. Lisaks käisid maad rüüstamas röövlite salgad. Kui sõnum kodusest olukorrast veel Baabelis olevate küüditatuteni jõudis otsustasid palju üldse mitte naasta.

Sellisele pettunud ja lootuse kaotanud rahvale ütleb prohvet: „Tõuse!“ See on nagu magaja äratamine või pimedas öös tõrviku süütamine. Prohvet kuulutab, et kuigi rahvale olulisemad paigad on varemeid on öö möödumas ja hommik algamas. Issand tuleb oma valgussäraga ja selles valguses näeb rahvas mida teha ja kuhu liikuda

Tulevik on avatud nendele, kes prohveti üleskutse peale ärkavad, läidavad ka oma tõrvikud ja hakkavad tegutsema vastavalt uuele olukorrale. Kolmekuningapäeva evangeelium jutustab meile hommikumaa tarkadest kes hakkavad liikuma valguse pärast mida nad nägid tõusmas taevalaotuse tumedale taustale. Evangelist Markus kirjutab: „Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ 

Mis sundis neid mehi kaugelt hommikumaalt Jeruusalemma tulema, et seal Juutide vastsündinud kuninga järele pärida? Võiksime vastata, et see oli eriline Jumala arm mis neid preestreid ja õpetlasi vanast templilinnast Eurfrati jõe äärest pani ette võtma nii pika maa. Uurides nende valduses olevaid vanu arvutustahvleid, mis pakkusid usaldusväärset ülevaadet pikkadest taeva jälgimise ajavahemikest tõdesid nad erakordselt kirka tähe süttimise ainukordsust mille taolist polnud sajandeid nähtud. Et jõuda Jeruusalemma pidid nad enne läbima 1200 kilomeetri pikkuse teekonna, et küsida kuningas Heroodese käest. „Kus on see sündinud juutide kuningas?“

Seda kuuldes kohkus kuningas ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Emamasti ei jää kuningatel aega tarkust omandada, sest valitsemine võtab enne võhma välja enne kui jõuab lugeda või mõtelda. Seega võib sõltuvalt oludest saada valitsejaks ka piiratud vaimsete võimetega isikuid. Kuningas Heroodes laseb oma maa tarkadelt järgi uurida kus Messias pidi sündima? Need ütlesid talle: „Petlemmas, Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm, juudamaal, ei ole kuninga vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.“ Seepeale laskis kuningas hommikumaa targad enda juurde kutsuda ja palus et kui nad sündinud kuninga leiavad nad ka talle temast teada annaksid, et ta võiks teda kummarda. 

Sündmuste edasist käiku me teame. Siinkohal võiks küsida aga hoopis nii, et miks pidu Jumal siduma Jeesuse sündimise erakordselt kirka tähe paistma hakkamisega taevavõlvil. Võib-olla soovis Looja Jumal sellega kinnitada inimeste usku ja anda neile märki ehk tähe kuna valdavalt arvati, et kui inimene sünnib hakkab taevas paista uus täht. Kuigi vanad kirikuisad võitlesid tuliselt astroloogilise ebausu vastu ei pahandunud nad Petlemma tähest. Targad hommikumaalt ei harrastanud ainult teadust, nad tundsid ära Jumala märgi. Nad heitsid maha ja kummardasid juutide vastsündinud kuningat. Heroodese juurest nad enam läbi ei läinud, kuna neid hoiatati unes, ja nad läksid teist teed omale maale.

Jeesuse sündimisega on üle maailma tõusnud imeline valgus, Jumala armu valgus. See hakkas särama mitte poliitilise elu keskuses või mõnes impeeriumi pealinnas vaid see tõusis jumalarahva kohale Palestiina mägismaal. Petlemmast hakkab kesk pimedust särama valgus, mille poole hakkavad tulema paganad ja nende kuningad esimeste hommikumaa tarkade jälgedes.

Prohveti nägemuse lõpuosas öeldakse, et tulijad ei tule valguse juurde tühjade kätega vaid nad toovad kaasa suuri kingitusi kulda, viirukit ja mürri. Evangelist Matteuse järgi kummardavad targad Jeesust kui elupäikest, kui maailma valgust. Vana kirik tõlgendas tarkade kingitusi nii, et kuld kuulub Jeesusele kui kuningale, viiruk temale kui Jumalale a mürr on vihje Kristuse kannatamisele, surmale ja matmisele. Mida on meil tuua kingituseks Jeesusele. Täna kirikutes lauldav laul ütleb: „Usukulda sulle toon, mis sa ise mulle andnud. Palveviiruk sinule, Jeesus, meelepärast olgu. Mürriks võta vastu sa minu patukahetsemist (KLPR 54).