Ilmselt on igaüks, kes ja oma suhet Jumalaga tõsiselt võtab on proovinud aegajalt Jumalaga vaielda. Enamasti olles seesmises segaduses, aga vahel ka Jumalale tõsisemaid etteheiteid tehes nagu seda tegid need, kellest kõneleb prohvet Malaki raamat.

Millised on need olukorrad mis panevad meid Jumalale etteheiteid tegema? Ilmselt need sündmused, milles me kogeme enda suhtes ülekohut või oma soovide mittetäitumist. Oli üks kuulus vaimulik kelle juurde tuldi ka kaugelt nõu saama ja veenduma tema võimetes. Üks selline otsija oli käinud pika tee ja lõpuks kohale jõudnud, küsis ta vaimuliku õpilaselt: Milliseid imesid on õpetaja korda saatnud?”
“Sõltub sellest, mida pidada imeks,” kõlas vastus. “Teie maal on kombeks pidada imeks seda, kui Jumal täidab kellegi tahet. Meie maal loetakse imeks seda, kui keegi täidab Jumala tahet.”

Olles enda vastu aus, tuleb meil endale tunnistada, et sageli oleme me soovinud oma tahtmiste täitumist paludes ka meie Isa palvet mitte: Sinu tahtmine, vaid minu tahtmine sündigu! Kui see on nii, siis millise õigusega teeme me Jumalale etteheiteid? Tõsiasi on seegi, et inimesele ei ole kunagi küllalt sellest mis tal on, kui Jumal meid ei muuda, kinkides meie alandliku meele ja sõnakuuleliku südame.
Malaki raamatu kolmandas peatükis kuuleme, kuidas Jumal läkitab oma ingli teed valmistama ning Ta rahvas peab olema valmis Issanda enda ootamatuks tulemiseks.

Ma olen veendunud, et enne pöördelisi sündmusi on olemas märgid, mida saab tähele panna ja nendest õppida, et vältida seda, kus olukorrad ja sündmused tabavad meid ootamatult. See on nii inimese enda kui ka kogu rahva juures. Nii teab igaüks, et ta on surelik, kuid elab ometi nii nagu elu kestaks maapeal igavesti või pärast surma ei oleks midagi.

Kas me oleme aga valmis sellest maailmast lahkuma ja Jumalale oma tegude eest aru andma? Mida meil oleks talle öelda? Tema küsib: kas sa oled armastanud Jumalat üle kõikide asjade ja ligimest nagu iseennast? Kas me ütleme talle, et meil oli terve elu jooksul midagi targemat teha, kui kirikus ja armulaual käia või kartsime oma lapsi ristida, kuna pelgasime teiste inimeste arvamust. Kas vastame talle, et ennekõike armastasime iseennast, aga hoolinud ligimese heaolu eest, isegi siis kui ta on olnud sinu enda pereliige?

Kui me saaksime seda siiralt tunnistada ja sellest võiks muutuda meie olukord igavikuline, oleks see ääretult suur Jumala arm. Küll aga saame selle ülestunnistuse teha Jumala ees praegu, kuni veel elame, et Jumal kingiks meile oma armu ja saaksime kord puhta südamega andekssaanuna tulla tema ette.

See miks inimesed teevad teistele ülekohut, on seotud meie Jumalast võõrdunud loomusega. Seni kuni Jumal ise ei ole meie silmi ja südant avanud, lasub neil otsekuid mingi kate mis ei luba meil inimesi ja olukordi näha nii, nagu need tegelikult on.

Üks abielupaar asus elama uude korterisse. Naine vaatas hommikul oma kodu aknast välja nähes, et Naaber riputab pesu kuivama. Naisele tundus et naabri pesu on alles must ja mainis seda muuhulgas ka mehele. Ise ta mõtles, et peaks delikaatselt sellest naabrile märku andma sest võib-olla ta ei tea kuidas pesu peab pesema. Nii juhtus veel mitu korda kui ta märkas naabrit oma pesu kuivama panama, nägi ta et too ei ole selle puhtusele pööranud erilist tähelepanu. Seda suurem oli ta imestus kui järgmisel nädala märkas, et naabrinaise pesu on puhas. Ilmselt on ta nüüd siis midagi sellest õppinud. Andes oma avatusest teada mehele oli tal põhjust veelkord üllatuda. Mees vastas, et ta tõusis hommikul varem ja pesi köögikana puhtaks.

Jumal teab seda et me ei näe oma aknast sündmusi nende tegelikus puhtuses ja küllap teame seda isegi. Jumal hoiatab meid, et me ei teeks rutakaid otsusteid, vaid selle järgi mida arvame oma silmadega nägevat.
Jumal armastab meid nagu hea isa oma lapsi, ning Tema juurde tagasi pöördumine ja Tema tahte poolt juhtida laskmine tagab ainsana selle, et oskame ja suudame teha vahet õige ja vale vahel.

Selleks eemaldab ta endaga osadus olijatel katte südamelt ja silmadelt, et me näeksime inimesi ja olukordi tema silmadega.

Oma armu ja halastuse kinnitamiseks ja teostamiseks on Jumal andnud oma Poja, kes on saanud kõiges peale patu meie sarnaseks, et Ta, ise kiusatuna kannatanud, võiks aidata neid, kes maadlevad kiusatustega ja katsumustega. Kristus tuleb oma tõotust mööda kord tagasi ja see on meile kinnituseks: meil ei ole vaja kaotada julgust ega heita meelt, sest Ta on ustav ja täidab oma tõotused; aga et Tema tõotustest osa saada, selleks peame ka meie Temale ustavaks jääma.