Kirikutes nähtaval olevad valged tekstiilid meenutavad meile hiljutist Kristuse ülestõusmispüha ja seda, et sellel ajal on kogudustes olnud tavaks liita ristimise kaudu kogudusse uusi liikmeid. Vastselt ristitud ei kanna mitte üksnes väliselt mõnda aega valgeid riideid, vaid on kogu oma olemusega pöördunud pimedusest valguse ja surmast elu poole.

Kirik pühitseb rõõmustades Issanda ülestõusmist ja võitu surma üle ning pöörab pilgu uuele elule taevas, kuhu Jeesus on läinud omadele eluaset valmistama. Kristlastel pole siin jäädavat linna, vaid nad taotlevad tulevast (Hb 13:14). See teekond saab alguse ristimise lättest.

Apostel Paulus ütleb, et kui meid ristitakse Kristuse Jeesuse nimesse, ristitase meid tema surmasse. Seeläbi oleme koos temaga maha maetud ristimise kaudu, et nii nagu Kristus on äratatud üles surnuist, nõnda võime ka meie käia koos temaga uues elus (Rm 63-4). Kui ristimistalitusel  valatakse vesi ristimisvaagnasse loeb vaimulik palve, kus tänatakse Jumalat vee eest, mis toidab ja hoiab ülal kogu loodut. Selles meenutatakse veeuputust, mille läbi kaotati patt ja päästeti Noa koos oma perekonnaga. Samas meenutatakse iisraeli rahva rännakut läbi Punase mere Egiptuse orjusest tõtatud maa vabadusse. Selleks, et tõusta üles uuele kaldale, peame esmalt käima läbi surma varju maa. Jeesus on selle tee käinud meie eel ja kui me käime tema järel, juhib ta meie rännaku kord igevase elu rannale.

Jumal, taeva ja maa Looja,

Sina oled juhtinud oma rahva, läbi vee tõotatud maale.

Sina oled saatnud oma Poja, et meil oleks elu temas.
Aita meil leida Sinu Pojas tõeline elu allikas
ja üles ärgata osaduseks Sinuga.
Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.