Hea karjase pühapäev kutsub meid mõtisklema tuntuima Taaveti laulu sõnade üle: ”Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja” (23:4). Prohvet Hesekieli suu läbi manitseb Issand Iisraeli karjaseid andes neile mõista, et te teeb lõpu nende karjaseametile saades ise oma rahva karjaseks öeldes: „Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest” (Hs 34: 11).
Prohveti kuulutuse kohaselt ilmutab Issand end olevat nii hea karjane kui uks lammaste jaoks. Temas on Jumal tulnud karjatama oma lambaid ehk kõiki neid, kes panevad oma lootuse temale.
Jeesuse aegses Palestiinas kohtas karjane oma tööd mitmeid hädaohte. Õige ja ustav Karjane kaitseb oma lambaid oma elu ohtu seadmise hinnaga. Oli kombeks, et karjane veetis lambatara ukse juures, tõrjudes vajadusel sissetungijate tee lambatarasse. Seda silmas pidades võrdleb Issand end uksena lammaste jaoks. Kuigi vanadel maakirikutel on tavaliselt peaukse kõrval ka muid sissepääse, kasutatakse paljudes kohtades kirikusse sisenemiseks peaust. Kui vaimulik soovib inimesi tervitada, seisab taselle ukse kõrval ja talle ei jää märkamata ükski inimene kes kirikusse siseneb. Kui piirangute ajal on kiriku uksed avatud, võib eeldada, et keegi on selle ukse enne meid avanud ja kirikus on kas selle koguduse karjane või töötegija, kellega kirikusse tulija võib kohtuda. Jeesus ise ütleb: ”Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad” (Jh 10:9).
Temas ja tema läbi avaneb meie ees igavesti haljendav aed, kus me saame alati elada Jumala juures. Meie maiste elupäevade ajal läkitab Jeesus meid endid, tema jüngritena, hoolt kandma Jumala karja eest.
Halastaja Isa,
Jeesuses Kristuses annad Sa meile Hea Karjase,
kes juhib meid Sinu teedel ja kogub Sinu rahvaks.
Sa oled tõstnud surmast Issanda Jeesuse, meie Issanda.
Me palume Sind, toida,
kaitse ja tervenda meid
ning hoia alati Sinu osaduses.
Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.