Lk 23: 39-43

39 Aga üks ristil rippuvaist kurjategijaist teotas Jeesust: „Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!”40 Aga teine sõitles teda: „Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all!41 Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.”42 Ja ta ütles: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!”43 Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”

Tänase võidupüha kirikukalendri lõik Luuka evangeeliumist on otsekuid vastuolus suvise pööripäeva meeleoludega, kus mõtted on pigem selle juures kus ja kellega veeta jaanilaupäeva õhtu.

Nädala pärast algavad peaproovid selle suve üheks suursündmuseks kujunevaks noorte laulu- ja tantsupeoks „Püha on maa“. Nii pakuvad lähipäevad ja -nädalad tähistamist väärivaid sündmusi. On, mida tähistada!

Kaitseväe peakaplan Ago Lilleorg on ajalehes Eesti Kirik äsja kirjutanud, et Ukrainas toimuv on toonud sõja ja selle tagajärjed meile väga lähedale ja näidanud halastamatult tõde sõja brutaalsest ja destruktiivsest olemusest. Kuigi võiks arvata vastupidist, olen avastanud, et lahinguohvitserid on esimesed, kes sõda ei soovi. Nendel ei ole sõja osas illusioone, sest nad teavad, mida sõda endaga päriselt kaasa toob. Nähes iga päev Ukraina sõja ülevaateid meedias, aitab see meil ehk paremini mõista, mida on läbi elanud meie eelnevad põlvkonnad erinevate sõdade ajal, mis Eestist on aegade jooksul üle käinud. Kuigi elame täna paljude teiste maailma rahvastega võrreldes heaoluühiskonnas, ei tohi me ometigi unustada meie esivanemate võitlust oma elu ja vere hinnaga vabaduse eest. Lisaks langenud kangelaste mälestamisele on meie põlvkonna vastutus elada meile antud vabaduse vääriliselt, hoida ja kaitsta meile antud iseseisvust.

Täna kuuldud Luuka evangeeliumi lõiku loetakse tavaliselt Suurel Reedel. Sündmusele eelneb Simon Küreenele osaks saanud ülesanne kanda Jeesuse risti tema asemel Kolgatale, kuna sõdurid kartsid et ta sureb enne kui nemad saavad ristilöömise käsu täide viia. Juhusliku kõrvalseisja ülesanne kanda kellegi risti võis talle ja võib meile tunduda ülekohtusena kuid Siimonale sai sellest elupuu, kuna tegemist oli Jeesuse ristiga, mis muutis mehe elu. Mõne õlgadele pannakse teenimatu rist mis tuleb meie ligi kas haiguse, kannatuse või leina näol. Mõne võib selle raskus murda või panna kibestuma, kuid Jumala kätes muutub see õnnistuseks ja kaotus võiduks. Me ei saa alati teha midagi selle selleks mis meile või meiega sünnib, küll aga saame otsustada seda mida me selle olukorraga peale hakkame või sellesse suhtume. Apostel Paulus ütleb: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ (Fl 4:13)

Mitmed inimesed küsivad miks Jumal vaikib ja kuri on vallanud maad ja tundub, et teda ei ole võimalik alistada? Vale ja valskus varjutab tõe ja kuri tegutseb lausa Jumala enda nimel, kuna ka Jeesus mõisteti ristisurma Jumala pilkamise süüdistusega. Jumala vastus sellele on vaikimine. See murrab ka inimesepoja südame, kui ta hüüab: „Mu Jumal, Mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud.“  Riik, kes oli lubanud oma kodanikke kaitsta ja kuulata pööras neile selja. Võimu ihkavatel inimestel lubati võtta ohjad oma kätte andes kõige pühama ehk Jumala Poja nende meelevalda. Paha oli sõiduvees ning hea oli kaotanud otsekuid hääle. Martin Luther on öelnud Jumal vihastab enim siis, kui ta ei näita ima vihastumist välja, vaid laseb kurjal elada ja tegutseda ega pane talle piiri.

Aga just Jumala vaikimisse on kätketud võit. Kuri võidetakse hetkel kui tundub, et just tema on võidu saavutanud. Kuri suutis naelutada Jeesuse ristile, aga koges samas ka kaotust. Ristist ei saanud kurja, vaid selle võitmise ja lunastuse märk.

Eile lõppes Tallinnas Kultuurikatlas Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) peaassamblee, kus osales üle 300 delegaadi Euroopa 113 kirikust. Assambleel arutati kirikute rolli tänapäeva ühiskonnas ning töötamist ühise rahu ja inimõiguste nimel, fookusega Ukraina sõjaga seonduval.

Istungitel osalenud Ukraina vaimulike keskne sõnum oli, et vaatamata tohututele sõjahaavadele ja ohule, et Venemaa võib haarata tuumarelva, ei soovi ukrainlased rahu pelgalt rahu enese pärast, mis võrdsustaks ründaja ja rünnatava. Agressori senine käitumine on Ukraina vaimulike sõnul näidanud piisavalt ohumärke, mille kohaselt selline rahu ei kestaks kaua.

Risti kandmine ei ole kunagi kerge, kuid küllap iga kristlane teab, et raskeima risti on meie eest juba Kristus kandnud, kui ta võttis enda peale terve maailma patu. Võit oli Kristuse ristilöömises rüütatud kaotusega, mida ka tema pilkajad tahtmatult väljendasid öeldes: „Teisi on ta aidanud, aidaku nüüd ka iseennest.“ Sellesse on kätketud maailmakõiksuse sügavaim seadus Victor quia victima ehk võit saavutatakse vaid ennast ohverdades. See, kes aitab teisi kannatustes, saab ka ise nendest osa. Jeesus ei võitnud teisi, alistades tugevama jõuga või teiste olemist lõpetades, vaid saades ise surmatud. Selle maailma vägevad arvavad, sarnaselt Pilaatusele, et nendel on meelevald kedagi surma mõista või õigeks mõista, kuid Jeesus ütleb, et seda meelevalda neil ei oleks, kui seda poleks neile andnud Jumal. Kuri võis võita eile või või võib võita täna, aga mitte enam homme, kuna Jeesus kaotas kurja meelevalla, võttes enda kanda kõik patu surma tagajärjed. Meie võlakiri Jumala ees on Kristuse risti läbi tühistatud. Kurja teekond lõppes ristil ja sellest edasi ootab meid lõplik võit, ülestõusmine ja elu.

Kes meist ei tahaks elu ilma pingutuseta? Võitu ilma lahinguta. Head elu ja õnnistusi ilma probleemideta. Kuid vahel unustame liiga kergesti, et võit sünnib lahingus, imed keset probleeme ning edu on enamasti ikka sihikindla pingutuse tulemus. Kaitseväe peakaplan tõdeb, et pühakirja järgi on nii, et iga võit ja ime algas alati probleemiga. Just erinevate väljakutsete ja probleemide keskel sündisid pöördelised lahendused, millest tänini loeme ja mis meid julgustavad. Mida suurem oli väljakutse, seda suuremana mõjus ka Jumalaga koos saavutatud lahendus. Nii on ka Eesti riigi sünd ja kestmine üle aegade üks suur ime. Vaatamata erinevatele poliitilistele tõmbetuultele on meie hulgas alati olnud inimesi, kes on uskunud, et väljakutsetele ja probleemidele ei jää viimane sõna.

Eile juhiti minu tähelepanu TÜ professor Tõnu Lehtsaare sotsiaalmeedia postitusele mis on alati lühikesed ja tabavad. Lugupeetud professor kirjutab nii: Aastaid palvetasin, et, Jumal, palun anna meile meie oma riik. Siis palvetasin aastaid, et Jumal hoiaks meie riiki. Nüüd palvetan, et Jumal päästaks meid meie (tänasest nende) riigi eest.  Kuna kõik muutub kiiresti, siis ilmselt pole see mu viimane palve. Aeg näitab, mis on järgmine.

Tänase päeva puhul on hea on meenutada mineviku sündmusi, eriti selliseid, mis lõppesid võiduga. Meie kord on täna uskuda, et ka kõige probleemsemates olukordades on võimalik leida lahendusi, mis esmapilgul meie silme eest varjatud, ja kogeda imesid, mis on suuremad, kui oskasime oodata. Uskudes Jumalasse ja arvestades tema abiga oma igapäevaelus, hoiame ka meile antud riiki, vabadust ja iseseisvust. Lisaks inimlikule jõule ja tarkusele saame alati loota ka Jumala abile.