Lk 13: 6-9

Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?” Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!””

Vana aasta õhtu ja aastavahetus on pöördepunkt kus viibides veel füüsiliselt vanas aastas, on meie pilt ja meel suunatud tuleviku poole. Aastavahetust ilmestab aastanumbri vahetumine, mida loetakse alates Jeesuse sündimisest, mida oleme äsja tähistanud. Samas kanname me oma mõttes ja südames kaasa lõppeva aasta rõõme ja muresid.

Erinevad aastad on omavahel seotud nii, et uus saab toetuda mööduvale. Saabuva ees seisame nagu saladuse ees, kuna me ei tea, mida uus aasta endaga kaasa toob? Uuega on alati seotud ootused ja soovid. Mõned on võtnud nõuks teistele tuleviku ees eesriiet kergitada erinevate ennustustega ja inimlikult on mõistetav, et selle vastu tuntakse huvi, aga reeglina ei tea keegi täpset seda, mida homne toob. Kuigi me jälgime ka ilmaprognoose, on ka selles erinevusi, ning sageli juhtub et ka näiteks Saaremaal ei ole, selle suuruse tõttu, igal pool sarnane ilm. Viimselt seisame ikka, ühel hetkel, nii ima kui tulevaste päevade keskel ja peame võtma vastu seda mis tuleb, ning nende olukordade keskel langetama otsuseid.

Vana-aasta õhtu evangeeliumi keskmes on Lähi-Idas kasvav mooruspuuliste sugukonda kuuluv viigipuu, mis on selle piirkonna peamine viljapuu. Neid on kokku 850 eri liiki, aga vähemalt üks neist on võimeline kasvama kõrgeks puuks. Viigipuud tuntakse tema viljadest. Korralik puu kandis aastas soojas kliimas kuni kolm saaki. Piibel räägib selles puust väga erinevates seostes. Viigipuu võis tähendada rändurile kaitset liigse päiksepaiste eest. Seda seostati ka õnnega.

Veelgi olulisem on see, et viigipuu on ka Iisraeli võrdkujuks (Miika 4; Sk 3:10) Viigipuu elab aastaaegade rütmis ja haljendab kevadel nii, et selle lehtede järgi saab ennustada kevade saabumist, vana lepingu ajal anti juhiseid viigipuu kasvatajatele, kellel tuli teatud aastad oodata, enne kui puu hakkab vilja kandma et selle viljad saaksid valmis.

Kuigi äsja on just alanud talv teame, et kevad on alati kõige oodatuim aeg, kuna loodus tärkab uuesti elule. Suvi on lõunamaades liigagi kuum, mil päike kõrvetab halja rohu ja muudab selle kollakaks. Selles erineb lõunamaa suvi meie omast, mis on palju sõbralikuma temperatuuriga.

Võrdpildi viigipuu ei kandnud oodatud vilja, mille tõttu on valik kahe otsuse vahel. Kas puu lõigatakse maha või siis aedniku juhiste järgi, kantakse selle eest hoolt, et see hakkaks vilja kandma. Viinamäe omanik mõtleb majanduslikult ja ratsionaalselt. Kui konkreetne puu ei kanna vilja, tuleb see lõigata maha, et teha ruumi järgmisele, mis täitab talle pandud ülesannet. Aednik mõtleb aga selles osas erinevalt, kuna tema on selle puu istutanud, tema eest seni hoolitsenud ja näinud tema kasvamist.

Puu vajab aega ja hoolt. Aedniku nägemus on lootusrikas, et kui puu ei kanna vilja sellel aastal, võib see järgmisel aastal olla teisiti. Näide puust ja selle viljadest esineb piiblis sageli: hea puu kannab head vilja. Kui puu ei kanna vilja, on sellel mingi põhjus. Vili sümboliseerib Jumala armastuse levimist kristlaste kaudu tema ümbrusesse. Püha Vaimu eesmärk on vilja kandev kristlane, kes on elavas ühenduses Jeesuse Kristusega. Ühendus tema kui elu lättega, võimaldab viljal küpseda ja seda endast välja anda.

Augsburgi usutunnistuse VI artikkel Uuest kuulekusest ütleb: „Samuti õpetatakse, et usk peab andma häid vilju ja tegusid ning et häis tegusid, mida Jumal on käskinud teha, peab tegema Jumala pärast ja mitte lootma nendega Jumala armu ära teenida.“

Lõppevat aastat ei iseloomuste mitte üksnes maailmas ja meie lähiriikides toimuvad sõjad ja senise teineteist austava diplomaatia muutumine avalikult tehingute ja omakasu taotlevaks poliitikaks, vaid ka meie enda rahva vaikimisi nõustumine kultuurisõdade ja vähemuse liberaalse maailmavaate kehtestamissooviga läbi meedia ja seadusandluse.  Piiblist võib lugeda, et rahva hädad saavad alguse siis, kui inimesed Jumalale selja keeravad. Kui Jumala sõna ei ole meie rahva enamuse jaoks enam oluline, siis miks peaks meie kohal olema Jumala kaitsev ja juhatav käsi?

Mind ja teisi omaaegseid vaimulikukandidaate ordineerinud peapiiskop Kuno Pajula ütleb oma karjasekirjas 1990. aasta palvepäevaks, enne Vabariigi aastapäeva ja Eesti taasiseseisvumist 35 aasta eest meie tulevikku muutnud sündmuste eelõhtul:

«Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! … Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. … Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.»

Võimalus, et puu tema juurelt maha lõigatakse on meeldetuletus nii Jumala kasvatavast tööst, kui ka kohtust ja Tema seadustest. Puu, nagu ka meie enda või kogu rahva üle tuleb Jumalal aeg-ajalt aru pidada ja otsustada, mida sellega, edaspidist silmas pidades teha? Aednik võib ka oksa, mis ei kanna vilja või on koguni kuivanud, maha lõigata, nagu meiegi teeme okstega enda aias. Jumal tuletab meile enne seda aga meelde võimalusest, et kui manitsusele ei järgne muutust ehk meeleparandust, järgneb sellele oksa või koguni terve puu mahavõtmine. Aastavahetus on selline aeg, kus meid kutsutakse enese läbikatsumisele ja oma elu muutmisele kui selleks on põhjust.

Võrdpilt viigipuust on meile lõpuaja märgiks. Pühakirja sõna seob maailma ajaloo ja Iisraeli, mis antud juhul sümboliseerib Jumala omandrahvast, läbi kõikide aegade. Vanas Testamendis oli viigipuu Iisraeli võrdpilt. Jumal näeb Jumalale ustavat Iisraeli vilja kandva rahvana. Probleem oli aga selles, et rahva erinevatel eluperioodidel vaheldus ustavus usust loobumisega.

Jeesus sündis selle rahva keskelt. Kuigi Iisrael ei võtnud teda Messiana vastu ja rahvas on teda tõrjunud, ei ole Jumal oma rahvast hüljanud (Rm11: 1-2). Iisraelil on ikka veel koht Jumala plaanides (Rm 1:25) Tema ajakavas oodatakse, et Iisrael pöördub ja tunnistab Jeesuse Messiaks.

Viigipuule antud võimalus loob algavast aastast lootusrikka vaate. Kuigi uus aasta saab oma lätte lõppevast, avab ta meie ees uue lehekülje ja uue võimaluse. Iga uue päeva saame vastu võtta Jumala käest. Uues aastas on 365 sellist päeva. Aedniku sooviks on meie elu seiskohalt vajalik tuleviku ja lootuse silmapiir. Kuna viigipuu kasvamisest ja viljakandmisest ei saa olla kindel, liitub sellega aedniku silmis lootus eesolevale muutusele. Aednik on pikameelne ja vilja oodates kannatlik.