Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks, kelle teenriks ma olen saanud Jumala korralduse järgi, mis mu kätte on antud teie heaks, et teile täielikult kuulutada Jumala sõna, seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele, kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on - Kristus teie sees, kirkuse lootus.  Kl 1: 24-27

Apostel Paulus tunnistab oma kirjas Kolossa kogudusele, mil viisil ta teenib Kristuse ihu ehk kogudust. Koguduse all mõistab Uus Testament tervikuna kõiki neid, kes tunnistavad, et Jeesus on Kristus, kellel on nii inimlik kui jumalik loomus ja kes on inimeste lunastaja ja Issand. Pühade kogudus on siis vennad ja õed Jeesuses Kristuses. Nemad tulevad reeglipäraselt või vastavalt võimalusele kokku ühiseks jumalateenistuseks ja hoiavad teineteisega ühendust ka argipäevadel.

Paulus oli ise enne, kui Kristus ilmus talle Damaskuse teel ja kutsus teda enda järgijaks, olnud tema koguduse tagakiusaja. Sellest kohtumisest kantuna kujunes endisest kristlaste vaenajast kolme aasta vältel tema järgija ja apostel, kelle ülesandeks jäi mitmete koguduste asutamine nii Aasias kui Euroopas. Selles ülesandes pidi ta aga sageli kogema ise katsumusi, tagakiusu, kannatusi ja seetõttu olema kriitilistest olukordades. Erinevalt sellest, kuidas meie reageeriksime kannatustele, püüdes neid võimalusel vältida, on Paulusele füüsilise ja vaimse kannatuste kogemine koguduse pärast koguni rõõmuks. Veelgi enam ta ütleb täitvat puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks.

Me võime seda mõista oma inimliku kogemuse kaudu, mil kedagi armastades on inimene näiteks lapsevanemana nõus kannatama ebamugavust öösel ülevalolemist, et lapsel oleks kergem või kui see oleks võimalik, võtta lapse kannatused enda kanda või kanda vanema ja täiskasvanuna vastutust selle eest, et luua lapsele või lastele turvaline kasvukeskkond kasvamiseks ja arenemiseks. Selle nimel on vanemad nõus palju ohverdama ja kui see nii ei peaks olema, siis ei ole ka inimene veel valmis peret looma ja vastutust kandma. Samas ei ole hea ka liigne hirm toimetuleku või vastutuskoorma ees, kuna sel juhul kui me taotleme ideaalseid olusid laste sündimiseks ja kasvuks ei pruugi sellist aega kunagi saabuda. Nii tuleb meil kristlastena usaldada ennekõike Jumalat, kes näeb meie vajadusi ja kannab hoolt meie ees ka siis, kui ajad on kas keerulised või olud kesised.

Kõik, mis meie inimeste aitamiseks on vajalik, on Kristus juba meie eest teinud. Ehkki Jumal on valmistanud meile pääste ei ole selles mingit kasu, kui seda ei tunta. Uskuda saab vaid läbi kuulutuse ehk evangeeliumi ja selle kuulutajate. Ap Pauluse jaoks on evangeelium palju enamat kui kuulutus: see on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub Rm 1:16

Evangeelium mõjutab inimese elu ja loob tulemuse selle järgi kas seda võetakse vastu või mitte. Jeesuse sündimisel esimestel jõuludel kuulutasid inglis karjastele: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan
teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Lk 2: 10-11

See sündmus pani liikuma hommikumaa targad, kes võtsid ette pika teekonna: Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama? Kui rändureid unenäos hoiatati kiiva kuninga eest, ja nad leidsid lapse

koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke, läksid nad teist teed tagasi oma maale. Neid kaugete maade saadikuid on peetud esimesteks evangeeliumi sõnumi kuulutajateks teiste rahvaste hulgas. Nad võisid koju jõudes tunnistada kuuldust ja nähtus nii, nagu sellest tunnistab aastakümneid hiljem Jeesuse õpilane apostel Johannes oma esimese kirja alguses: Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud - seda me kuulutame Elu Sõnast. 1 Jh 1jj.

Paulus oli saanud korralduse kuulutada Jumala Sõna, tema sõnul, „seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele.“

Viimastel aastatel on arheoloogide poolt võetud põhjalikumalt uuridas Saaremaa 13 sajandi ajalugu, mis on juba muutnud meie seniseid teadmisi ja arusaamu sellest millised olid sotsiaalsed, majanduslikud ja usulised mõjutused perioodil millest on säilinud napilt arhiividokumente. Meie enda maa on sisaldanud informatsiooni ja sellest on leitud aardeid, millest seni puudus meil teadmine. Me käime iga päev mööda mingist paigast ega tea milline tähendus on olnud selle kohal või millist varandust ta endas peidab.

Sarnases olukorras on suur osa meie inimestest, kes ei tunne oma vanemate pühakirja ja sellesse kätketud väge, kuna see on olnud seni nende silmade eest varjatud. Nad on elanud oma elu nagu seda poleks olemas. Ja ometi on see objektiivne reaalsus, millel on evangeeliumite järgi mõju iga inimese saatusele.

Iisraeli esiisa Jaakob sattus teekonnal Haarani poole ühte paika ja ööbis seal lageda taeva all, pannes pea alla juhusliku kivi. Magades nägi ta und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole. Ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” 1 Ms 28:10-17

Paik kus Jumal meile end ilmutab, saab meile Jumala kojaks ja taeva väravaks. See oli nii Moosesega põleva põõsa ees, Jaakobiga Peetelis, apostlitega kirgastamise mäel, Saulusega Damaskuse teel ja paljude teistega, kellele Jumal on end ilmutanud või keda kõnetanud oma Püha Vaimu kaudu Kristuses Jeesuses. Jumal kõnetab meid täna kõige otsesemalt oma sõna, ristimise ja armulaua kaudu. Kui ap. Peetrus kuulutab nelipühapäeval esimest korda evangeeliumit kogunenud rahvahulgale, küsisid nad:

 „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.  Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.”

Paulus kirjutab mõni aasta hiljem Rooma usklikele, et need, kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale. Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. Rm 8:10-11

Kui Jumal on meid kõnetanud ka oma sõna või elusündmuste kaudu, pangem neid märke tähele, nagu idamaa targad panid tähele tähte mis juhatas nad kohtumisele Jeesuse endaga tema lapsepõlve alguses. Selle kohtumise valguses rajagem oma elu alusele mis ei kõigu ja uskuge evangeeliumise, et alanud aasta võiks olla ka meile see Petlemm või Peetel, kus Jumal on meid kõnetanud ja andnud meie senistele kui tulevastele päevadele igavikulise sisu ja  tähenduse.