Jutlus Mk 13:33-37

Tänase pühapäeva teema tuletab meile meelde valvamise olulisust. Meie ajale tundub olevat pikemat aega omane tähelepanu pööramine välistele asjadele ja endast hea mulje jätmisele. Kui siis mingil põhjusel välises vormis pettutakse, hakatakse otsima sisemisi väärtusi, aga erinevate õpetuse ja praktikate vahel ei suudeta valida või otsitu ei vasta pikemas plaanis ootustele, kuna ikka on tunne, et midagi oleks nagu puudu.

Me tunnistame kirikus nii oma isiklikku kui ühist usku. Jumal on see, kes äratab meis igatsuse usu ja armastuse järgi ning tema on ka see, kes suudab meie ootused tegelikult täita. Kui Jumal on meid õnnistanud usu anniga, tuleb seda hoida elavana, nii nagu kaminas või ahjus hoitakse tuld, et see annaks toas olijatele soojust ja valgust. Need, kelle kodus küttekolle, mida peab aeg ajalt kontrollima või kohandama teavad, et tuld peab valvama ega tohi enne uinuda või seda hooletusse jätta, mis võiks halvemal juhul olla koguni eluohtlik.

Meie igapäevased kohustused võivad meid õpetada nägema nendes ka vaimulikku tasandit. Kõige lihtsam näide on see, kui läheme teise tuppa midagi tooma, unustame teel olles, miks me sinan läksime, kuna vapeale on mingi teine asi meie tähelepanu pälvinud, unustades oma algse eesmärgi.

Näiteks on väga keeruline teha kooliülesandeid või töökohustusi, kui samal ajal on meil mingi muu põnevam tegevus teoksil. Ka kristlasel on teinekord raske lugeda piiblit, palvetada või osaleda koguduse koosviibimistel, kui mõtted on kusagil mujal või muude tegemiste juures. Sel juhul oleme juba kaotanud õige sihi ja jätnud oma peamise ülesande unarusse, millest sõltub meie igavene elu ja õndsus. Loobumine usust oleks aga loobumine meile valmistatud igevase elu pärandist.

Vaimulikul valvamisel väi ärkvelolekul on meie usuelus oluline osa, kuna väsimise ja leigeksjäämise oht on siin väga suur. Inimene elab nii, nagu elu kestaks maapeal tema jaoks igavesti ja ometi peab igaüks varem või hiljem ületama igaviku piiri. See tunnistus või dokument mida selles piiriületuskohas meie käest küsitakse on, kas Jeesus Kristus on sinu päästja ja lunastaja ja kas sa oled oma elu ajal teda tunnistanud inimeste ees?

Surmal ei ole nende üle viimaset meelevalda, kelle eest Jeesus end surma võimu alla andis ja võttis sellega surmalt meelevalla. Need kes on tema nimesse ristitud ja elavad osaduses temaga, saavad koos temaga elama ka igavesti Jumala riigis.

Jeesus võrdleb oma tähendamissõnas kogudust majapidamisega, kus on mitmesugused ametid ja ülesanded ning kindel kord. Selles majapidamises valitseb põhimõte, et peremees ei teenita hirmu, vaid armastuse pärast. Kui peremees viibib pikemalt eemal, siis tema sulased ja teenijad teevad oma tööd südamega ka juhul, kui see ei kuulu tema otseste ülesannete hulka.

Valvsuse ülesanne on antud kõigile teenijatele, aga ennekõike puudutab see uksel olevaid vahimehi, kes peavad majaisanda tulles talle ukse avama. Uksehoidja peab oma ülesande täitma erilise hoolega, et võõrad sisse ei tungiks, kuid ka selleks, et kui peremees peaks tulema, pääseks tema sisse. Tema võib tulla kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul. Issanda korraldus kuulub igale põlvkonnale: „Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!”

Uksehoidja ülesanne on usaldatud ustavatele sulastele, kelleks võib koguduses pidada koguduse vanemaid, pastorreid ehk sõnasulaseid. Nende ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olgu ajad millised tahes. Sõnasulane ei saa teiste eest uskuda, aga kui ta ise usub ja valvab, aitab see ka teisi seda eeskuju järgima.

Sulased on Kristuse teenijad. Kristus on see võõrsile läinud inimene, kelle tagasitulemist oodatakse, aga kelle tagasituleku aega täpselt ei teata.

Jeesus, nagu ka hiljem apostel Paulus lähtusid sellest et majaisanda äraoleku aegset ööd võib kasutada kolmel viisil. Magades, kuna päevavalguse aeg on samas ka töötegemise aeg, ööd mööda saata öistes pidustustes ja joominguis ja lõpuks ka öötööna, nagu seda teevad näiteks öövahid ja tunnimehed.

Praegust maailmaaega on meie vähese valgusega talveajal on lihtne seostada pikemat sorti ööga. Sellel ajal tuleb elada valvates selles teadmises, et öö võib ootamatult pöörduda päevaks, aga ka teadmises, et valvamiseks antud aeg võib lõppeda ootamatult. Otsustav, pöördeline hetk on lähedal, aga selle täpset saabumist ei tea keegi ette.

Kristuse taastulemise ootamine ei ole seotud tegevusetusega, ega lihtsalt mõttetult tühja ootusega, vaid Issanda teenistuse olijale oma issandale meelepärase ja vajaliku tööga. Kui me teeme midagi tema tuleku kartusest, siis ei ole me Issandat täiesti mõistnud, Kui täidame oma ülesandeid armastuses tema ja ligimese vastu, ei ole ükski töö või eesmärk meile raske.

Jeesus võrdleb taevariiki arukate ja rumalate neitsitega, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad.5 Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!” Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!” Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke
enestele!” Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati.11 Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!” Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.” (Mt 25: 1-12)

Tänapäeva on meie ette toonud ka sellised neitsid, kes loobuvad vana moodi lampidest ja õlist ning lähevad rohepöörde vaimus leiutajate juurde uute valgustite järele, mis peaksid olema vanadest paremad, kuid mis võivad jätta kasutaja otsustaval hetkel pimedusse. Just samamoodi ei ole umbusu või liigse vaimustuse tagant tunda ära põhimõtteid, mille kaudu kas taevas või põrgu meie sisse tuleb.

Eestlasest roomakatoliku kiriku preester Rein Õunapuu on selle kohta öelnud Rooma kirja parafraseerides: „Elada tuleb ikka kombekalt, nagu päeva ajal. Mitte arutu raiskamise või utoopiliste keskkonnafantaasiate vaimus. Ehk leiame siis ka vaimulikus mõttes piisavalt õli ja õiged lambid, mis põlevad kuni peigmehe saabumiseni.“

Valvamine tähendab viimselt  igapäevast lootmist oma pattude andeksandmisesse. Kristlane peaks olema valmis igal hetkel sellest elust lahkuma. Kolga-Jaani koguduse õpetaja Peeter Parts tunnistas hiljuti ühes usutluses meenutades oma noorusaega, et kui KGB värvajad said aru, et ta ei ole valmis olema nende nuhiks oma vaimulikust naabri Harri Haameri juures, peatati auto võeti kabuurist püstol ja ähvardati teda maha laste, kui ta ei kirjuta alla valgele paberilehele. Peeter ütles, et ta on valmis surema, kuna ta oli mõni aeg tagasi Harri abikaasaga Maimu algatusel lugenud nn. patuse palve ja saanud sellest õhtus alates oma elule uue eesmärgi ja sihi. Värbaja pani siis püstoli tagasi ja hoiatuste saatel lubas temaga veel tegeleda, aga ta lasti selle korral siiski vabaks. Kui ta sellest Harrile rääkis, soovitas vana vaimulik sellistest inimestest eemale hoida. Hiljem sai temast endast samuti vaimulik.

Kui apostel Peetrus pöördub oma kirjas kaassulaste poole ütleb ta neile, mis olgu julgusteks meilegi: „Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! (1 Pt 5 6-7) või nii nagu ütleb apostel Paulus: „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.“ (Rm 8:1)