Kahe riigi kodanik 
Lk 12: 4-7

Täna on isadepäev. Eile ja eelnevatel päevadel tähistati seda erinevate kontsertite ja üritustega, täna, pühapäeval, on enam võimalust olla peredel koos, öelda häid ja tunnustavaid sõnu oma isadele ja vanaisadele. Kui nad on olemas. Sest isad ja eriti veel vanaisad on muutumas üha haruldasemaks pereliikmeks. 

Nii on lasteaedades tihti isadepäeva asemel peetud perepidu, et ei tunneks kõrvalejäetuna need lapsed, kelle peres ei ole isa või on isa kuskil kaugel tööl või ei ole ta just selline isa, kes oleks eeskujuks oma lastele ja toeks oma perele. Pühapäevakoolis on lihtsam – seal saab rääkida Taevaisast, kelle poole iga laps võib palvetada, kes on olemas, kes hoolib ja aitab, ei jäta kunagi maha. Aga kõigil lastel on vaja, et nad saaksid kasvada turvatundes, et nad tunneksid - nad on hoitud, kaitstud, neid armastatakse just sellisena, nagu nad on, et nad mõistaksid – nad on oma vanematele või siis ka oma ainsale vanemale suur väärtus. See mõistmine aitab kujundada lapse arvamust Jumalast. See aitab elada kindlalt siin maailmas ja vaadata rõõmu ja rahuga igavikku.

Isa ja ema nimega on seotud kaks tähtsat mõistet iga inimese jaoks – isamaa ja emakeel. Väikene laps suhtleb eelkõige ja kõige rohkem oma emaga ja nii hakkab ta rääkima kõigepealt seda keelt, milles räägib temaga ema. Isade kaudu tuleb või peaks tulema armastus oma kodumaa vastu, isade maa – koht, kus on sinu juured, kust oled sa pärit. 

Me saame olla uhked ja tänulikud, et elame vabas riigis, et meie isamaa, Eestimaa, on olemas kõigi teiste riikide seas siin maailmas. Kuid võttes Kristuse läbi vastu Taevase Isa, saame Jumala lastena kuuluda veel ühte riiki – taevariiki. Eesti riigi kodanikul ei saa olla topeltkodakondsust, nii on meie riigi seadustes kirjas. Õnneks käivad maise riigi seadused ka ainult maiste riikide kohta. Iga kristlane on kahe riigi kodanik, nagu ütleb ka tänase pühapäeva sõnum. Ja kui ajaloo jooksul on ühed riigid asendunud teistega, ka kõige võimsamad kuningriigid ja impeeriumid on hävinenud, siis võime olla kindlad, et see teine riik, kuhu kuulume, ei hävi ega kao, nagu prohvet Taaniel ütles - Jumala kuningriik jääb igavesti hävitamatuks ja selle valitsust ei anta teisele rahvale (Tn 2:44).

Siin maailmas aga on üsnagi palju hirmutavat, seda loeme ja näeme iga päev meediast; mitte ainult lapsed, ka suured ja täiskasvanud inimesed kardavad lisaks veel paljusid asju – kõrgust, pimedust, ämblikke jne. Tänases evangeeliumis ütleb Jeesus oma jüngritele: „Ärge kartke!“ Hirmu ületamine on Piibli keskne sõnum. Inglid, Jumala saadikud, pöörduvad inimeste poole kõigepealt sõnadega: „Ärge kartke“ - nõnda alustas Issanda ingel oma sõnumit Jeesuse sünnist, neid sõnu kuulsid naised Jeesuse tühja haua juures, nii julgustas Jeesus oma õpilasi korduvalt, küll raskuste ajal ja eel. 

Julge olemine ei tähenda, et inimesel üldse puudub hirm, vaid see tähendab, et inimene ületab hirmu, näeb hirmust palju kaalukamaid võimalusi ja väärtusi, millele panustada ja millesse uskuda. Ühes kirikulaulus on sõnad: „Ma tean, mis mina usun, mis kõikumata jääb.“ Siin peitub julguse tõeline alus. Apostel Johannes kirjutab: „ Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja...“ (1Jh 4:18). See, kuidas Jumal igaüht meist armastab, väärtustlikuks peab, see annab meile kindlustunde. Jeesus meenutab meile, et Jumal hoolitseb ka kõige pisemate lillede ja loomade eest ning et meie, inimlapsed, oleme neist palju väärtuslikumad. 

Jeesus kinnitab oma jüngritele ja kõigile, kes Teda järgivad, et kui Jumal hoolib kõige tähtsusetumatest lindudest, siis kui palju enam hoolib Ta inimestest, kes on loodud Tema näo järgi! Ta ütleb: „Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees. … Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!“ (Lk 12:6-7). Varblaseid, vaese mehe liha, müüdi Jeesuse ajal kahe tüki kaupa veeringu eest (Mt 10:29). 

Aga oli võimalik osta korraga ka neli varblast, seda siis kahe veeringu eest, ning siis võis saada viienda varblase tasuta kauba peale. See viies lisati seepärast, et üksik varblane arvati nii väheväärtuslikuks. See oli kaupmeeste hinnang, aga mitte varblaste Looja, Jumala hinnang! Looja peab iga varblast piisavalt väärtuslikuks, et nende eest hoolitseda. Kui palju enam väärt on Tema silmis siis üks Jumala laps! Jumal teab, millised me oleme ja hoolib meist võrratult palju enam kui varblastest, hoolib meist kaugelt enam, kui me ise endast arvame! Tema armastas meid enne, kui me Temast midagi teadsime, Tema suudab meis näha seda, mida me ise näha ei oska. 

Milleks karta, kui teame, et Ta meid nii väärtuslikuks peab! Isegi kui meil on raskused, tagakiusamine ja probleemid, ei tohiks me iial kahelda, kas Jumal meist hoolib. Ta on valitseja ja Tema tarkus ületab meie arusaamise olukordadest, milles oleme, Tema hoolitsuses võime alati kindlad olla. Ta ei unusta meid kunagi! Ta teab meist kõike, isegi „teie juuksekarvad on kõik ära loetud“ , nagu kuulsime tänases evangeeliumis. Ta teab iga haigetsaamist, iga pisarat, iga südamevalu. Ta hoolib meie hädadest. Ärgem unustagem, et Ta pidas meid nii väärtuslikuks, et andis oma elu meie päästmiseks.

Järgnev lugu juhtus ühes Soome pühapäevakooli laagris, Turu lähedal saarestikus. Oli hilissuve õhtu ja laagris oli magamamineku aeg. Üks tüdrukutest ei olnud nõus tuppa tulema, seisis rannakaljul ja vaatas merele. Laagrijuht läks tüdruku juurde. „Mis sa teed siin üksinda?“ küsis ta. „Ootan laeva,“ vastas tüdruk. „Mu isa on laeval ja ma lubasin talle lehvitada, kui ta siit mööda sõidab.“ „Kallis laps, su isa ei näe laevast nii kaugele,“ ütles laagrijuht. „Ja sel ajal, kui ta siit mööda sõidab, on juba päris pime.“ „Aga ma lubasin!“ Tüdruk hakkas nutma ja laagrijuht heldis: „No olgu pealegi. Aga sa ei tohi siia üksi jääda. Ma jään koos sinuga ootama.“ 

Ilma aina pimenes, meri muutus süngeks. Kui Rootsi suunduv laev õhtupimeduses saarestiku taga nähtavale ilmus, võttis tüdruk taskulambi ja hakkas vilgutama tuld. Sel hetkel süttisid laeval kõik prožektorid ja tuled. Meri, taevas, kõik majad ja kogu saarestik olid ühtäkki valgusega üle ujutatud. Laagrijuht ei uskunud oma silmi: „Milline ime! Kuidas on see võimalik?!“ „Minu isa on selle laeva kapten. Isa teab, kus ma olen!“ rõõmustas tüdruk. Sellest alates oli kogu laager igal õhtul mererannas taskulambiga vilgutamas. Ja igal õhtul kordus sama: kui laev jõudis saarega kohakuti, süttisid laeval kõik prožektorid ja tuled. Pimenev õhtu kirgastus otsekui päevaks, kogu lähiümbtus kümbles valguses. Ja kõik rõõmustasid – isa teab, kus me oleme.

Nii võime ka meie taevariigi kodanikena olla rõõmsad ja julged – Isa teab, kus me oleme. Lutheri jaoks oli oluline, et oldaks ühtaegu kahe jalaga taevas ja maa peal. Nii suudame elada usuelu, andes samas tunnistust oma usust teistele. Sest kodakondsus ei tähenda mitte ainult õigusi, see tähendab ka kohustusi. Jumala riigi kodanikena olema kohustatud seda ka tunnistama – teiste ees, oma kaaskodanike ees siin maailmas, selles riigis ja maal, kus on meie maine kodakondsus. See on võimalik ainult nii, kui Kristus elab meie südametes ja Tema valgus mitte ainult ei valgusta meie eluteed, vaid see valgus on nii kirgas, et muudab päevaks ka pimeda öö, et see valgus paistab ka teistele, meie kaasrändajatele siin maisel matkal. Aamen.