Jutus 5 Ms 18: 15-19
15 Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase - teda te peate kuulama!16 Seda sa just palusid kogunemispäeval Hoorebil Issandalt, oma Jumalalt, öeldes: „Ma ei suuda enam kuulata Issanda, oma Jumala häält ega kauemini vaadata seda suurt tuld, ilma et ma sureksin.”17 Ja Issand ütles mulle: „See on hea, mis nad on rääkinud.18 Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin.19 Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru.
Advendiaja kolmanda pühapäeva teemaks on «Valmistage Issanda teed», mil tähelepanu on Ristija Johannese üleskutsel patukahetsusele ja meeleparandusele, millega ta osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu.
Johannese peamine tunnistus ja ülesanne on osutada sellele, kes on tõeliselt keskpunktis, kes «seisab teie keskel», isegi kui Teda ära ei tunta või koguni tähele ei panda.
Kuna Johannese tegevus meeleparandusele kuulutajana äratas tähelepanu tuldi tema juurde ka küsimustega kas ta on Jumala prohvet. Oma vastuses tunnistas ta omaks vaid varasema suure prohvet Jesaja kuulutuse: „Mina olen hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee.“ Jesaja kuulutus kõlas veel pikemalt: Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks! Siis ilmub Issanda au ja kõik liha näeb seda üheskoos. Js 40:3-5
Johannes vastas oma aja usuliste erakondade saadikutele karmilt kuidas seda teed tehakse: Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. Mt 3:10
Inimeses endas ei ole kõik kaugeltki hea ja Johannes toob esile, millest tuleks loobuda ja kuidas end puhastada. Johannese kuulitus kandis vilja ja rahvas tuli tema juurde, et oma pattu kahetseda. Meelemuutust ehk meeleparandust ei too esile meie ajale omased õpetused mille eesmärgiks on ülistada inimest ja muuta teda üha täiuslikumaks. Jõuludele eelnevad nädalad on sobilik aeg valmistada end ette tema ilmumiseks, kelle koes on meie elu ja surm, meie olevik kui igavik. Õige ettevalmistus ei seisne pühade meeleolus ja kinkidele mõtlemises vaid oma seniste vigade ja tegematajätmiste Jumalale tunnistamises ning andeksandmise kaudu Jumala armu kogemine, mis kingib meile üleloomuliku rahu ja rõõmu.
Nii on tänase pühapäeva keskmes kuulutus Kristusest, Jumala igavesest Sõnast, Isa ainusündinud Pojast, kes on meie pärast ja meie õndsuseks lihaks saanud, meie eest kannatanud ja surnud ning Jumala Tallena meie patud ära kandnud. Jeesus Kristus on Moosesele tõotatud suur Prohvet, kes mitte ainult ei kõnele Jumala sõnu, vaid on Jumala Sõna, ning kes mitte ainult ei kuuluta ette seda, mis on sündimas, vaid kelles kõik ammust ajast ette kuulutatu sünnib – päästeks nii Iisraeli rahvale kui kogu inimkonnale.
Jumal tõotas Moosesele, et Ta toob tema rahva, tema vendade hulgast esile tema sarnase prohveti, kes kõneleb Jumala sõnu ning keda kõik peavad kuulda võtma, et nad võiksid püsida. Sarnasus Moosesega tähendab, et see prohvet peab olema eeskätt vahemees Jumala ja inimeste vahel: Iisraeli rahvas oli näinud ja kuulnud Jumala eneseilmutust Hoorebil, ning see oli neid sedavõrd kohutanud, et nad palusid, et edaspidi kõneleks Jumal nendega üksnes Moosese vahendusel, et nad Teda nähes ja Tema häält kuuldes ei hukkuks. Jumal nõustus sellega ning Mooses oli Tema ustav prohvet: niivõrd ustav, et pärast Jumalaga kohtumist ta mitte ainult ei rääkinud inimestele Jumala sõnu, vaid koguni tema pale kiirgas Issanda auhiilgust.
Nüüd, mil nii Iisraeli rahva kõrberännak – teekond Tõotatud Maa poole – kui ka Moosese enda elutee olid lõpule jõudmas, tõotas Jumal uut prohvetit. Ta ärataski järgnenud sajandite jooksul oma rahva keskelt palju prohveteid, nende hulgas suuri prohveteid ja jumalamehi, nagu näiteks Saamuel, Eelija, Eliisa, Jesaja, Jeremija, Taaniel ja teised. Aga mitte ükski neist polnud see prohvet, kellest Jumal siin Moosesele kõneles, kuna Jumalal oli hoopis suurem plaan. Jumal oli otsustanud saata mitte ainult Iisraeli rahvale, vaid kogu inimkonnale taolise Vahemehe, kes mitte ainult ei kõneleks inimestele Tema sõnu, vaid oleks Tema Sõna, ning mitte ainult ei osutaks Jumala suunas, ei näitaks inimestele teed Tema juurde, vaid oleks ise Tee Isa juurde (Jh 14:6) ning see, kelles Jumal ja inimene täiuslikult ja lahutamatult kokku ning üheks saavad.
Viimane suur üksnes inimesest prohvet, kes rajas tollele suurimale Prohvetile teed ning valmistas inimesi Teda vastu võtma, oli Ristija Johannes, kes nimetas ennast hüüdjaks hääleks kõrbes, mis varsti pärast kuuldavale toomist hajub ja kaob – Jeesus Kristus on aga igavene Sõna, kes on toonud kadumatuse ja hävimatu elu kõigile, kes Temasse usuvad ja Ta vastu võtavad. Paraku on ka teine võimalus: kes Teda ei kuula, kes Teda vastu ei võta, see ei lükka tagasi mitte ainult jumalikku sõnumit, vaid Jumala enda ning Tema pakutava igavese elu. Praegu kõlab siiski veel päästev rõõmusõnum: «Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks.» (Jh 3:17)
Johannes tunnistas teda kuulama tulnud inimestele: „ Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.“ Mt 3: 11
Tules väljendub suur jõud, mida teatud olukorras ei suuda valitseda ka parimad tuletõrjujad. Püha Vaimu väljavalamise päeva ehk Nelipühal ilmnevad apostlite kohal nagu tuleleegid, millest saab alguse kristliku kiriku sünd ja esimene kristlik ristimine. Peetruse jutlus puudutab nagu tuleleekidena paljude südameid nii, et inimesed küsivad mida me peame tegema. Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.” Ap 2: 38-39
See kuulutus muutis kuulajate südameid, kes lasid end ristida Jeesuse nimesse, et leida armu ja andestust. Ristimises saame ka meie osa Jumala Isa armastusest mis valitseb tema ja Poja vahel. Kristlaseks olemine ei tee meist niivõrd moraalselt paremaid inimesi kuivõrd ristimine teeb meid Püha Vaimu anni kaudu jumaliku armastuse osalisteks. Üks varasematest pilte ristimisest kujutab seda vaimuliku elu ukse või väravana. See viitab sellele, et ristimises saame me Kristuse müstilise ihu liikmeteks, jagades tema suhet oma Isaga. Sellele põhineb vaimulik elu, milles saab tegelikkuseks ristija teerajamine ja Kristuse lunastustöö.