„Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.“  1 Pt 1:3

Tänapäeval oleme harjunud igal hommikul või õhtul kuulama ja vaatama uudiseid, mis toovad meieni maailmas ööpäeva jooksul toimunud sündmusi maailmas ja meie kodumaal. Selline kiire uudiste edastamise viis on siiski levinud vaid kõige rohkem ehi viimase viiekümne aasta jooksul. Valdavas osas ajaloos on sõnumid meieni jõudnud kas suuliselt, kellegi vahendusel või kirja teel.

Peetruse kiri on kirjutatud läkitusena kogudustele, mis algselt tegutsesid tänapäevase Türgi aladel. Koguduste olukord hakkas muutuma raskeks, mida võime järeldada sellest, et Peetrus räägib oma läkituses ühe sagedamini kannatustest. Sarnane on tänapäeva paljude koguduste ja kristlaste olukord pingetest tulvil maailmas. Enne raskustest rääkimist on aga oluline, et ta  räägib sellest, mida Jumal on teinud.

Kui Jeesuse järgijatel oli lootus, et nende õpetaja toob nende ellu ja ühiskonda kauaoodatud muutuse, purunes see lootus meie tuntud Suure Reede sündmuste käigus. Lootused tundusid olevat lõppenud ja unistused purunenud.

Mäletame, kuidas Jeesus ilmutas end Maarja Magdaleenale ütles talle ülestõusmispäeva hommikul: „Ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ (Jh20:17) Jumala kolmainsuses on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Sellega seoses võib öelda, et Jumal on Jeesuse Kristuse Isa.

Seda, et meie võime kutsuda Jumalat Isaks on võimalik seetõttu, mida Peetrus ka mainib: Jumal on meid oma suurest halastusest uuesti sünnitanud elavaks lootuseks. Meie pääste alus on siis üksnes temas. Tema otsustas anda oma Poja meie eest, milles meil endal ei ole olnud mingit osa. Halastus tähendab seda, et nähes teist olevat halvas olukorras me aitame teda. Tema nägi, et me omast jõust ei saa mingil moel pääseda temaga osadusse ja pärida igavest elu. Nii tegi ta meie eest seda, mida me ise ei saanud teha.

Peetrus ütleb, et Jumala halastuse tõttu on meil nüüd elav lootus. See lootus põhineb Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmisel.

Kui vaatame selle sõnumi algset tähendust, näeme et kristlane on uuesti sünnitatud elavaks lootuseks. Me siis vaid ei oma elavat lootust, vaid me oleme sellesse juba sündinud. Kui mõtleme lapse sündimisele on oluline kuhu sünnitakse. Kas see keskkond lapse ümber on tema suhtes vaenulik või sünnib laps turvalisse keskkonda, kus antakse talle kasvamiseks kõik võimalused. Midagi sellesarnast tähendab sündimine elavasse lootusesse.

Vastupidisest olukorrast räägitakse Ef 2:12 „Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas.“ Olemuslikult oleme sündinud langemise järgsesse ehk ebatäiuslikku maailma. Ilma Kristuseta meil lootust ei ole. Seepärast vajame uuestisündimise imet, milles Jumal Isa annab meile uue elu eeldused. Ta sünnitab meid Kristusest tunnistava sõna kaudu uuest ülevalt elavaks lootuseks, lootuseks mis jätkuvalt kasvab ja tugevneb. See lootus ei seisa ega vähene vaid see tugevneb igal päeval. Mida kauem saame käia koos Kristusega, seda tugevam on meie usaldus sellesse, et ise viib meid kord ka pärale.

Peetrus ei räägi ainult Jeesuse kannatusest, vaid ta rõhutab ennekõike tema ülestõusmist: „Meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.“ Ülestõusmine oli Peetruse kuulutuse keskmes juba nelipühapäeval. Võime siis öelda, et kui Jeesuse ristisurm on meie lootuse alus, siis ülestõusmine on selle pitser. Kristlase lootus täitub kui saame kord osa Jeesusega sarnasest ülestõusmisest. Siis võime teda näha nii nagu ta on palgest- palgesse. Seepäraste ei saa me rääkida lootusest lahus Kristuse ülestõusmisest.