Südamekodu jõulupalvus 2019 aastal. Foto: Piret Pihel

Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. (Lk 2:10–11)

Teiseks jõulupühaks on peetud enamik pühadeteenistusi ja istutud väiksemas pereringis jõululaua ümber. Ametivend Tanel Ots avaldas enne pühi sotsiaalmeedias arvamust, et tänavused jõulud ei ole varasematest olemuslikult erinevad. Tanel ütleb: "Jõulud on saanud olla läbi aja ja kõige kiuste needsamad. Tänavu sünnib tähendusrikastele lugudele hulganisti lisa: jõulud haiglas, jõulud hooldekodus, vanavanemate jõulud ilma laste ja lastelasteta."

Jõulud on ikka samad, aga selleaastased kogemused ärgitavad seda teistega jagama. Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets pani tähele, et jõulupühade eelne laste jumalateenistus oli rahvarohkem kui jõulupühade teenistused. Kaitseväe kaplan Peeter Paenurm tõdes, et huvitavaks kogemuseks on seegi, kui jõulukirikus on jõuluevangeeliumi kuulmas veidi enam inimesi kui esimestel jõuludel oli tunnistajaid Jeesuse sõime juures. Eriliseks ja meeldejäävaks kogemuseks on need jõulud olnud neile, kes said jõuluõhtu jumalateenistusest osa pilvedest varjutatud taeva all, Nõmme laululaval või Põltsamaa lossihoovis.

Kui vaimulike ootuseks on jõulude ajal peamiselt see, kas ikka jõuab kõigiks olulisemateks pühadeteenistusteks piisavalt ette valmistada ja kas inimesi tuleb nendest osa saama, oli tänavune mure vastupidine, et loodetavasti ei tule kirikusse jõululaupäeval liiga palju inimesi. Tundub, et see lootus täitus üle maa ja suures plaanis oli igal teenistusel inimesi reaalselt kohal tavapärasest kolm korda vähem.
Kindlasti on olnud ka peapiiskopil, arvestades valitsevaid olusid, õige tunnetus kui ta kirjutab oma läkituses: "Sel aastal veedetakse paljudes kodudes jõuluõhtu esimeste jõulude eeskujul – Jõululapse sündi tähistatakse kitsas pereringis." 

Kogudust ja kirikut saab võrrelda vaimuliku koduga, kus tänavu on teatud tingimustel olnud ja on võimalik ühiselt koguneda jõuluõnnistusest osa saama. Arvestades Eesti kodudes mõne põlvkonna eest toimunud kultuurikatkestusega, kus lapsi enam kirikusse kaasa ei võetud, ning ühist palvetamist või piiblilugemist ei toimu, oleks ilmselt naiivne arvata, et enamikes kodudes oleks kõneaineks Jumala Poja inimeseks saamise sõnum.

Nende inimeste jaoks, kes nendel jõuludel siiski kirikutee jalge alla võtsid, olid need pühad nagu tõeline jõulukingitus. Ühes Saaremaa maakirikus, kus pean ise oma esimese jõuluõhtu jumalateenistuse, pidi tuntud muusikute pere oma jõuluõhtu reisiplaanid ümber tegema ja tänu sellele, olid nad valmis oma andidega kirikus kaasa teenima. Nõnda kõlas vanas kirikus summutatud laulu ja oreli kõrval tänavu eriti kaunilt trompeti ja viiulihelid. Nii mõnigi kirikuline märkis hiljem, et need jõulud jäävad eriliselt meelde.

Nende jõulude erilisus tuletas end valulikult meelde juba enne pühi, mil ilmnes, et oodatud pühadel ei ole võimalik tavapäraselt külastada haiglas ja hooldekodudes viibivaid lähedasi. Mind ennast on kinnitanud teadmine, et erinevalt vasematest aastatest, on vähemalt suuremetes hoolekandeasutustest nüüd tegevad vaimulikest hingehoidjad. Minuni jõudnud lood ja kogemused kinnitavad vaid seda, et seda on olnud selle aasta murede kõrval üks suurimaid tänu põhjuseid. 

Kohtudes pühade eel ühe erahooldekodu juhatajaga, kelle hoolealusteni hingehoidjad ei jõua, avaldas ta soovi, et vaatamata erakordsele ettevaatlikkusele võiks vaimulik siiski tulla nende majja pidama jõulujumalateenistust. 

Kui ma ise sain kutse, kümnekuulise vaheaja järel, Saaremaa haigla vanadekodusse, pidamaks jõulupalvust, olid hoolealused juba suures saalis istumas pika pidulaua ümber. Jagades soovijatele jõululaulude lehti, peatusin vaid viivuks mitme vana koguduse liikme juures, keda minul ei olnud võimalik kogu selle aasta jooksul kohata. Üks nendest haarast minu käest ja hoidis sellest kõvasti kinni nagu laps, kes kardab, et vanemad võiksid tema juurest ära minna. 

Jõululaupäeval, mil hooldekoduses olid lauad koristatud ja igapäevane toiduring tehtud, valitses ruumides juba harjumuspäraseks saanud vaikus. Toast tuppa liikus, lisaks valves olnud hooldajatele sellel aastal enne hilisõhtust jumalateenistust hingehoidjast vaimulik, kelle jaoks olid kõik selle suure maja hoolealused saanud juba varasemast tuttavateks. Selleks ajaks oli enamik nende telefonivestlused lastega juba peetud ja üksikud külalised lahkunud. Vaimulik käis toast tuppa, peatudes aega võttes iga voodi juures. Koridoris liikuja võis kuulda toast kostvat vaikselt loetud Jõuluevangeeliumi ja laulu "Püha öö", mida oma sängides olijad aimamisi ja kohati ka kuuldavalt liikuvate huultega kaasa laulsid, meenutades meeleliigutusega oma elu kauneimaid Jõule. 

Kirikus, raadios, televisioonis või sotsiaalmeedias jõulumulateenistusi jälginu kuulsid peapiiskopi sõnumit mis oli saanud tõeks: Jõululaps sünnib igal aastal igasse peresse, kuid ka igasse haiglasse, hooldekodusse ja lastekodusse. Ta sünnib igasse tuppa, palatisse ja kambrisse, kus jõuluimet ootab kasvõi üksainus üksik ja igatsev silmapaar. Jeesus teab, mida tähendab olla näljane ja janune, kodutu ja alasti, haige ja vangis, pikisilmi oodates, et keegi tuleb vaatama või ruttab appi.