Jh 21:19–25  

Jõulude suur ime on Jumala Poja sündimine inimesena. Selle on märkimisväärsel moel sõnastanud evangelist Johannes. Johannesepäeva evangeelium kannab meid jõulusündmusest mitmekümne aasta kaugusele. Siiski kõneleb see sellestsamast: Jumala igavesest Sõnast, Isa lihakssaanud Pojast, kes on tulnud, et tuua meile igavese elu valgus ja algus.

Samamoodi, nagu apostel Johannes ütleb oma evangeeliumi alguses Ristija Johannese kohta – et «tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest» (Jh 1:8) –, mõistab ta ka iseenda ja teiste apostlite kutsumust: tähtis ei ole mitte nende isik, vaid tunnistus, mida nad annavad. Ja et see tunnistus oleks tõde.

Ometi peegeldub Johannes evangeeliumi lõpus see, et isegi Jeesuse lähimad kaastöölised on ennekõike inimesed, keda ennekõike huvitab enda olevik ja tulevik. Kuigi Jumalale läheb korda iga isik ja ta kutsub igat inimest isiklikult, ei ole selle edasiandmisel oluline mitte sõnumi tooja enda isik, vaid sõnum ise. Koroonavaktsiini inimesteni jõudmisel ei ole niivõrd oluline see, kes selle toob, vaid see et see jõuaks nendeni, kes seda ennekõike vajavad. Toojalt ja meditsiinipersonalilt oodatakse enne kõike seda, et nad täidaksid neile pandud ülesande.

Inimeste jaoks kipuvad paraku ka isikud tähtsad olema – teinekord liigagi tähtsad. Nii oli see ka esimeste kristlaste puhul. Igaühel on omad sõbrad ja meedial omad lemmikud.  Johannesele andsid aga isegi taolised inimeste jutud võimaluse anda tunnistust Jeesusest – samamoodi, nagu Peetrus oma ristisurmaga, nii tunnistab Johannes oma kõrge elueaga Kristusest: Peetrus kehastab siin justkui ristilöödud, Johannes aga ülestõusnud Issandat. Ikka ja ainult selleks, et «te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nimes» (Jh 20:31).

Kui lõppev aasta on meile midagi õpetanud siis kindlasti seda et meie plaanid ja kavad ei pruugi täituda, vaid rohkem kui varem tuleb meil öelda iga oma päeva ja teekonna kohta: kui Jumala lubab siis me teeme või jõuame.

Apostel Peetrust üllatas, pärast tema Jeesuse salgamist ja ristilöömist ning pärast neid sündmusi koos jüngritega oma tavapärase elu juurde tagasi pöördumist, et ülestõusnud Jeesus ikkagi usaldas teda ja andis talle suure ülesande olla karjane koguduses mille alus ja pea on Kristus. Varasem ebeõnnetumise kogemus oli Peetrusele vajalik selleks, et ta ei loodaks Jeesuselt saadud ülesande täitmisel endale, vaid Jumala Vaimu väele, kes valati jüngrite peale nelipüha päeval.

Jeesus ei anna meile ülesandeid, milleks meie enda jõud oleksid piisavad, vaid väge mis on piisavad tema ülesanneteks. Issand saab meid oma töös kasutada alates hetkest, mil me mõistame et see ei ole mitte meie vaid tema töö nii nagu Peetrus tunnistab: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad. (Jh 6:68)

Nii nagu meie oleme erinevad, olid seda ka Peetrus ja Johannes. Kuuldes omal ajal uskumatut sõnumit Jeesuse tühjast hauast jooksid nad kahekesi hauale, et selles ise veenduda. Johannes kes oli noorem jõudis toona kohale esimesena. Hilisemate sündmuste arenedes nõustus Johannes jääma rohkem Peetruse varju. Ilmselt on piibli varaseim evangeelium Markuse järgi kirjutatud Peetruse silmade läbi, kuna Markus oli pärimuse järgi Peetrusele tema reisidel kaasas tõlgina. Johannese jälg enda nimelise evangeeliumi kirjapanijana mida ta tegi vanas eas. 12 apostli hulgast ainsana loomulikku elu lõppu kohanud Johannese kaudu on maailmalel kingitud piibli viimane ehk Johannese Ilmutuse Raamat mis on kirjutatud nägemuse ajel pagenduses Patmose saarel. See kuulub koos evangeeliumitega piibli kõige loetavamate raamatute hulka.

Saades Väike-Aasia piirkonna karjaseks andis Johannes kogu kristlikule kirikule evangeeliumi mis on enim kinnitanud neid kes otsivad teed, tõde ja elu. Olles pagendatud Patmosele näidati talle nägemuses toonaste koguduste tegelikku vaimulikku olukorda, aga samas ka tervet maailmaajaloo tulevast kulgu. Ühe motiivina esinevad seal apokalüptilised ratsanikud , kes esindavad sõda, nälga ja tõsiseid haigusi. Kõigi selles raamatus kirjeldatud hävingupiltide ja hirmu keskel tõuseb aga selgelt esile valgel hobusel ratsutav Kristus, kes võidab ära maailma seda mööda kuidas evangeeliumi sõnum jõuab kõigi rahvaste ja inimesteni.

Kord on see evangeeliumi sõnum jõudnud meie esiisadeni ja viimselt ka meieni. Nii nagu arstirohi ei avalda oma mõju kui see jääb seisma riiulisse vaid seda tuleb ka kasutada on nõnda ka Jumala sõnaga. Jumala sõna saame vastu võtta usus ja uskuda aitab meil Jumala Püha Vaim.

Johannesest öeldakse, et tema tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige. Olgu see ka meile tunnistuseks ja viigu Jumal lõpuni oma töö mida ta on meie ja tänaste leerilaste juures alustanud.