Jeesus ütleb: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ Lk 11:9-10

Tänasel palve pühapäeval vaatame lühidalt, mis on Jeesuse õpetuse peamine ülesanne ja seejärel, mida peaks palve puhul silmas pidama. Eelmisel nädalal tähistas oma juubelisünnipäeva meie linna õigeusu koguduse preester Paulus Pihlak. Kui temalt küsiti, kas tal on meeles mõni oma lapsepõlve sünnipäevadest ja kas talle meeldisid kingitused, vastas vaimulik, et talle need meeldisid nagu ikka lapsele, aga ta jagas poisina need kahte ossa. Pehmed kingitused, mis sisaldasid tavaliselt riideid, talla niivõrd huvi ei pakkunud, kuivõrd kõva sisuga kingitused, millest erilist rõõmu pakkusid erinevad konstruktorid, millega sai midagi ehitada või kokku panna. Hilisemas elus ongi erinevate asjade kokku panemine ja parandamine saanud tema elukutseks, aga kuigi riietele ta ei pööra niivõrd suur tähelepanu, on ka need vajalikud.

Jeesuse kuulutuse keskmes on Jumala riigi saabumine või kohalolek juba praegu varjatult ja selle avalikuks saamine ning meie pattude andekssaamine. Mõlemaid tohime vastu võtta Jumala kingituste või andidena, mis on meile mõlemad eluks ja õndsuseks olulised. Nii nagu kingituse puhul, mis on alles pakis, võime vaid enne selle nähtavaks saamist aimata, mida ta sisaldab ja kas meie soovid saavad sellega täidetud või on seal midagi mida e ei oodanud. Nii on ka Jumala andidega, et me saame igatseda või paluda teatud asju või ande, aga kingi andja on Jumal, kes teab kõige paremini mida me kõige enam vajame.

Meie Isa palve seletuses öeldakse katekismuses, et kui me palume: Sinu riik tulgu, siis me palume sellega, et Jumala riik, mis on juba olemas, tuleks ka meie juurde. Jumala riik on olnud valmis juba igavikus, alates aegade algusest. Paludes: Sinu riik tulgu, võime olla kindlad, et see riik ei kõigu ega muutu. Muutumatu riik on meile ligi Kristuse isikus, kes ka ise on muutumatu, nii nagu see on kirjas Kuressaare kirikus võidukaarel: Jeesus Kristus on sama, eile täna ja igavesti. Hb 13:8

Nii nagu meid kutsutakse kellegi poolt millestki osa saama, kutsub Jumal meid oma Püha Vaimu kaudu oma koguduse osadusse. Jumala ja inimeste vahelise osaduse üheks oluliseks osaks on palve. Aga millised on kristlikule palvele omased jooned või tunnused?

Esmalt peaks palve olema sama loomulik ja püsiv kui on meie hingamine. Nii on palve kristlasele sama tähtis, kui inimesele hingamine, ilma milleta ta ei saa kaua elada, kuna me vajame eluks hapnikku. Palve peaks olema regulaarne ja selleks tuleb võtta ka teatud aeg igast päevast. Kui palve on kõnelus Jumalaga, saame seda teha ka Jumala sõna lugedes või kuulates. Kui me kavandame oma päeva või nädalat, oleme endale märkinud ajad ja kohad, kus me peame olema või kellega kohtuma, vastavalt meie jaoks tähtsuse järjekorras, esmalt olulisemad asjad ja kohtumised ja siis ülejäänud. Kui sageli me loeme piiblit, palvetame või käime koguduses, näitab see tegelikult ka meile endale seda, kui olulisel kohal on meile meie vaimne ja tervis ja suhtlemine Jumalaga tema sõna ja armuvahendite, nagu õpetuse ehk sõna ja armulauast osasaamise kaudu.

Sageli tulevad meile selle teel ette erinevad takistused. Kui lapsed saaksid valida, millisesse koolitundi minna, siis enamik valiks võib-olla vahetunni või midagi tema jaoks kergemat. Alles hiljem tuleb arusaamine, et oluline on õppimise protsess, kus raskuste ületamine kujundab meie arusaamist mis valmistab meid elus ettetulevate ülesannete lahendamiseks.

Kui me oleme palves püsivad, kasvatab Jumal meid, tuues meie seest esile seda, mis ei ole tema silmis hea ja õpetab meid otsima tema tahet. Kui meile tundub, et ta kohe meie palvele ei vasta, valmistab ta meid, võtmaks vastu veelgi enamat sellest, mida me ise olema palunud või lootnud.

Eeloleval nädalal algab reservis olevate kaitseliitlaste ja kaitseväelaste õppus kevadtorm, et õppida ja harjutada kokku reaalsete ohtude ja võitluste tarbeks. Nii nagu meie vend Tõnu eelmisel nädalal tunnistas, pannakse sind paari võib olla päris võõra inimesega, kellega sa pead võitluspaarina koos harjutama, vaatamata teie erinevustele, ning sa pead teda õppima usaldama ja tema sind. Palve on ka võitlus selle maailma kurjuse jõudude ja taevaaluste meelevaldade vastu, milles me ei ole üksi, vaid saame toetuda vajadusel ka oma kaasvõitlejatele Kristuses, mis on ka üks koguduse osaduse ja kokkusaamise tähendus.

Nii nagu lahingupaar saab loota ka suurema üksuse abile, saam ka meie palvetades paluda ja toetuda meile Jumala sõnas antud tõotustele. Järgmise nädala neljapäeval saavad , need kes võtavad selle aja paari tunni jooksul osa Kuressaare kirikus jumalateenistusest, mida kunagi varem ei ole sellises vormis peetud ja kus osalevad kõik Eesti piiskopid ja erinevate koguduste karjased koos jõululaupäeva jagu koguduse rahvaga. Mõnikord vajame me seda, et seisame päris üksinda oma Issanda ees, aga me vajame ka neid hetki, kus me oleme üheskoos, nagu ka eeloleval suvel, kui kiriku laulurahvas kohtub üle 8 aasta vaimulikul laulupeol Viljandi laululava kaare all. Eeloleval aastavahetusel kogunevad Tallinna suurimas jäähallis 8000-10000 Euroopa noort Taize aastavahetuse kokkutuleku raames ja millest on osa saama kutsutud ka iga noor meie kodukandist. Kui mõni noor tunneb, et ta oma koguduses või kirikus pea ainus oma vanuse esindaja, siis sellistel hetkedel saab ta näha, et tema sarnaseid noori on tegelikult rohkem, kui ta suudaks kokku lugeda.

Palve ei ole üksnes mingite kindlate vormide või hoiakute täitmine, vaid see on meie südame alandlik ja loomulik kõne Jumalaga. Piiblis kasutatakse palve kohta kümneid erinevaid sõnu. Piibli algkeetes on neid koguni umbes 30 ringis. Palvetades võib inimene tunda end väga erinevalt-  suurest rõõmust kuni sügava masenduse või kurbuseni. See tähendab rõõmustamist, naermist, nutmist, enda maha heitmist ja itkemist, vaimuliku meelevallaga võitlemist, appi hüüdmist, oma südame välja valamist, anumist, kutsumist, sõnades seletamatut või võõraste keeltega palvetamist, igatsust, õhkamist ja vaikimist.

Palve sünnib selles olukorras, kus inimene parasjagu viibib kas üksinduses või rahvamassi keskel, üksi või üheskoos, sellisel viisil kuidas on just võimalik, kas häälega või vaikselt, vabas sõnastuses või meelde jäetud sõnadega või koguni sõnatult.

Sellel aastal täitus 500 aastat kirja pandud Eestikeelsest Meie Isa palvest mida me iga päev koguduse keskel ühiselt loeme ja mida üle Eesti Suure Neljapäeva ennelõunasel ajal palusid üle maa samaaegset tuhanded inimesed. Eelmisel nädalal pakuti Pärnu praostkonna sinodil välja ettepanek, et Ukraina sõja lõpuni võiks iga kogudus lõpetaja oma jumalateenistuse lauluga Hoia Jumal Eesti, mida on seda juba tehtud Audru ja Tõstamaa kogudustes.

On tõsi, et õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda. Martin Luther on öelnud, et ta kardaks ühte ustavat palvetajat enam kui 100 hästi relvastatud sõjameest.

Meie Isa palve õpetab meid pöörduma ennekõike oma taevase Isa poole, paluma tema riigi ja tahte sündimise pärast. Selles paluma ka oma igapäevase leiva ehk meie vajaduste pärast. Võib olla kõige raskem on seejuures see, et selles palves tuleb meil vaadata ka iseenda sisse, otsida andeksandvat meelt oma venna või õe suhtes ja paluda vastupidavust kiusatustes.

Nii juhib kristlik palve meid enda vastu ausale enesevaatlusele ja otsekuid sügavusest hüüdmisele Jumala poole. Seda vajab mitte ainut oma igapäevast elu elav ja mitte väljapaistev inimene, vaid ka iga vastutuse kandja või riigijuht., kes muretseb või teeb tööd, kas meie riigi turvalisuse või majanduse olukorra või muude meile oluliste probleemide ees seistes. Neile ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud.

Kui me palvetame, märkame, et kui me arvasime end heaks kristlaseks, võime mõista, et meil on veel palju puudusi. Kui mõni inimene on meile olnud ebameeldiv või meie suhtes vaenulik, võime pärast tema pärast palvetamist kogeda vastupidist.

Lõpetuseks on palve oma olemusega seismine või tulemine Jumala ette, pannes oma lootuse üksnes Jeesus Kristuses ilmunud Jumala armule.

Kui me oleme väsinud, meie mõtted ekslevad sinna-tänna, kui me ei leia õigeid sõnu, ei oska, ei jaksa, ei viitsi, kardame, häbenema või kahtleme, on alati hea paluda Meie Isa palvet.

See on palve mille Jeesus on meile ise õpetanud ja mida iga vanem peaks õpetama oma lastele või lastelastele kohe kui nad õpivad rääkima. Isegi siis, kui Jumal tundub vaikivat, on andnud ta meile tõotuse prohvet Sefanja suu läbi : Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga ,ta tunneb hõisates sinust rõõmu. Sf 3:17