Jutlus Mt 11: 20: 24 (Peetud Karja kiriku ristimis- ja leeripüha jumalateenistusel) 

Jeesus hurjutab tänase pühapeva evangeeliumis omaaegseid Galilea linnu, kus Jeesus oli teinud mitmeid imetegusid. Nende Issanda enda eluajal hea mainega asulate kõrvale asetab ta võrdluseks paganliku kuulsusega foiniikia linnad Tüürose ja Siidoni. Esimesed olid tunnistajateks jumalikele imetegudele, aga see oli neid jätnud ükskõikseks. Ühes nendest ja nimelt Kapernaumas elas Jeesus kogu Galilea piirkonnas viibimise ajal. Jeesus oli kuulus õpetaja ja võime ehk oletada, et asula mõned elanikud võisid koguni kiidelda sellega, et selline isik peatub just nende kodulinnas. Ometi ei olnud elanike reaktsioon selline mida Jeesus oli oodanud ja lootnud.

Seda tajudes tegi see Jeesuse kurvaks. Erinevalt oma kaasaegsetest nägi ta selle otsustamatuse tagajärgi tulevikus. Samamoodi nagu ta Jeruusalemma lähedale jõudes nuttis hiljem selle uhke linna pärast, mis ei tunne ära oma katsumise tundi. Nii nagu Jeruusalemm kannatab ka Kapernaum juudi ja rooma konfliktis vaid inimpõlve möödudes sedavõrd, et muutub varemeteväljaks. Erinevalt Jeruusalemmast ei ehitata aga Kapernaumi, Korasini ja Betsaidat enam kunagi ülesse.

On loomulik, et meie tänased otsused või otsustamatus mõjutab meie aga ka meie laste tulevikku. Need, kes soovivad end ristida ja saada koguduse liikmeks kinnitavad oma „Jah“ sõnaga, et tahavad kasvada selles usus, milles neid ristitakse ja mida nad on tundma õppinud – elada kiriku liikmena koguduse keskel ning kuulata Jumala sõna ja osa võtta pühast armulauast, kuulutada head sõnumit Jumalast sõna ja teoga ning teenida kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul.

Esmalt tuleb mõista, et usk on Jumala and, mida meile on antud armust Jeesuse Kristuse läbi. Nii nagu õppides mõnda uut keelt tuleb ka usu andi kasutada ja kasvatada seda kasutades ja pidevalt õppides. Raskusi tuleb etteigaühel kuid raskused on selleks et neid ületada. Erinevalt varasemest ei ole me selles protsessis üksinda, vaid meil on Jumala tõotus, olla iga päeva meie keskel meil on kogudus, mille kutsutud ja seatud vaimulikud on valmis teenima ja neile antud edasi andma, nagu ka neile on kord käte pealepanemisega antud edasi isade usku. Kui ristimine on kristlaseks saamise, siis armulaud, ehk osasaamine Kristuse ihust ja verest leiva ja veini, näol on kristlaseks jäämise sakrament. Seda on Issand ise käskinud jagada iga kord kui tema nimel kokku tullakse, tulles oma sõnas ja armulaua andides meie keskele. Osadusest Jumala ja kaasusklikega kasvab loomuliku usueluna välja sõna ja kogu oma eluga oma usust tunnistamine. See võib olla meie ajastu kristalse kõige suurem tegematajätmine, et usku peetakse isiklikuks asjaks. Aga kui sinu südames elab rõõm ja armastus kellegi vastu siis ei saa see jääda varjule nagu kirik mis on ehitatud mäele või nagu majaks mis on rajatud rannale, et hoiatada laevu karide eest.

Kui me näeme inimesi elavat oma tahtmiste või inimeste hävitavate harjumuste, kommete või õpetuste järgi peaks meie süda valutama nende hinge tuleviku ja nende tegude tagajärgede pärast.

Võime mõelda, mida siis Jeesus oma kaasaegsete elu nähes mõtles? Kas ta ehk lootis, et tema tegevus toob neis linnades kaasa meeleparanduse nagu omal ajal Joona kuulutuse peale sündis Niinive linnas. Ta nägi palju vaeva ja tegi tööd, aga need kohtade ja inimeste elud sellest üldiselt ei muutunud…

Mõni ustav sõnakuulutaja on tihti imestanud kui vähe on tema aastakümneid kestnud töö kandnud konkreetses piirkonnas vilja…

Võib vaid arvata, et Jeesuski ei oodanud linnaelanike poolt mingeid imesid. Midagi oleks ta siiski soovinud: mingit märki Sõna kohalejõudmisest ja mõjust ehk inimesepoolset vastust Jumala tööle. Kui Jumal lubab meie elus tunda elu ülalpidavat ja päästvat väge, peaksime sellele vastama. Tihti on veel tänagi selline tunne, et seal kus Jumal teeb oma tööd selgelt ja äratuntavalt on inimesed uhked ja tänamatud. Kui mõtleme, et näiteks maine heaolu ja rahuaeg on meile Jumala kingitus, peaksime olema rahvana ühend tänulikumad ja usklikumad. Ometi see ei tundu nii olevat ja on koguni neid kes arvavad vastupidist.

Kui küsida kus on siis inimesed tänulikud ja rõõmsad leiame neid sellistest kohtadest ja rahvastest kellel meiega võrreldes ei ole õieti midagi. Selles valguses peame ümber hindama ka Jeesuse misjonikäsu kuna need rahvad, kellest see peamiselt on lähtunud on nüüdseks ise olukorras, et nad vajavad uuesti misjoneerimist.

Euroopa ühes olulisemas linnas Pariisis toimunud suveolümpiamängude avatseremooniat jälgisid muuhulgas väga paljud eestlased, kuna sellel ajal võis märgata, et tänavad olid inimestest tühjad. Võib olla meie kaasmaalased ei märganud või siis oma religioonialaste teadmiste puududes ei osanud märgata mitmeid sümboleid, mis viitasid piibli sümboolikale, mis jättis mulje, nagu oleks avatseremoonia kavandajad sihilikult soovinud kristliku usku solvata või mõnitada.

Muuhulgas Roomakatoliku kiriku kardinal Burke on selle kohta öelnud: "Möödunud reedel olime tunnistajaks meie maailma pimeduse ja patu uskumatule manifestatsioonile: Püha armulaua seadmise mõnitamisele suveolümpiamängude avamisel Pariisis. See, et selline tegu sai toimuda, näitab meile kõige valusamal moel, kuidas kunagisest kristlikust kultuurist on saanud Saatana ja nende inimeste teater, kes teevad koostööd läbinisti kurjade plaanidega, selle plaanidega, kes on "mõrtsukas algusest peale", "valetaja ja vale isa" plaanidega (Johannese 8:44)."

Briti ajaloolane Robert Bartlett on öelnud, et „Euroopa pole üksnes regioon, vaid ka idee.“ Kui Euroopat, nagu me seda tunneme, üldse midagi päästa võiks, siis on see kristlus. Asi pole ju ainult demograafias ja immigratsioonis, vaid inimesi motiveerivates vaimsetes ning usulistes tõekspidamistes. Euroopa kui ühtne kultuuriruum sündis alles kristliku kiriku rüpes. Ilma kirikuta ja traditsiooniliste kristlike väärtusteta ei ole ka Euroopat. Kui Evangeeliumi arm ära põlata, jääbki vaid paganate kasvatamiseks üle Seaduse hirm ehk Issanda vits. „

Piibli lehekülgedelt võib lugeda kuidas vaid mõne üksiku inimese pattude pärast peab kannatama suur hulk inimesi. Kindlasti oleks Jeesuse poolt hurjutatud linnades leidunud mitmeid vagasid inimesi. Võib vaid küsida miks pidid nemadki kannatama sõnakuulmatute kaaslinlaste pärast?

Loomises asetati inimene elama ja toimima koos teistega. Selles mõttes mõjutavad iga üksikisiku teod ja otsused ka teiste inimeste elu. Ema kaotab oma poja sõjas mida kumbki neist ei ole alustanud. Tööline kaotab oma sissetuleku kuna ettevõtte juhid otsustavad viia tootmise veel odavamatesse kohtadesse. Kas me tahame või mitte on elu jätkuvalt seotud teineteisele suhtes avaldatud mõjuga nii heas kui halvas.

Kui mõtleme veel päeva evangeeliumile peame ilmselt asendama Jeesuse poolt mainitud linna nimed oma kodulinna ja alevite ja külade nimedega. Jumal on näidanud oma väge ja armu meie suhtes. Ainult vastus on puudu. Meeleparanduse aeg on veel täna.